"Ahvileivapuu"
Ema laulab naistekooris,
naised laulavad seal kooris.
Meestekooris aga isa
laulab ilusti, ei kisa.
Õde laulab noortekooris,
seal on väga palju noori.
Kes nii palju koore tegi?
Minul lähevad nad segi.
Kellel koorid peas on sassis,
laulgu segakooris bassi!
lemmikraamatud nüüd ja lapsepõlves
AINO PERVIK loeb oma luuletusi
LIMERIK
.jpg)
ÜHES VÄIKSES VEIDRAS LINNAS
Venemaa suuremates raamatupoodides võtab tema looming enda alla tavaliselt terve riiuli. Seal on jutukogud, õpikute ja käsiraamatute paroodiad, õuduslood ja kindlasti ka mitu osa “ Kahjulikke nõuandeid ” – luuletusi sõnakuulmatutele lastele, mida kirjanik ise nimetab “ kaitsesüstiks rumaluse vastu ”.
Osteri raamatuid leidub ka paljudes maailma keeltes – ta on üks väheseid vene lastekirjanikke, keda kirjastajad üldse tõlkes avaldada võtavad.
Kelleks unistasite saada ? Nagu ma juba ütlesin , kasvasin üles kuurortlinnas , seetõttu unistasin lapsena saada puhkajaks . See on võrratu
amet – supelda meres , mängida rannas palli , jalutada promenaadil ja parkides . Kahjuks selgus hiljem , et puhkajatele ei maksta üldse mingit raha . Vastupidi . Nemad ise peavad kogu aeg kõige eest maksma .
Minu ema töötas raamatukoguhoidjana , ja varasest lapsepõlvest peale sain ma kõige suurema naudingu raamatute lugemisest . Ükskord tuli mulle pähe , et võib-olla on raamatuid kirjutada veelgi põnevam kui lugeda . Nii otsustasingi kirjanikuks saada .
Arvan , et eesti keeles võeti “ Õuduste kool ” vastu hästi selle mõningase ootamatuse tõttu – eesti lastekirjanikud jubejutte eriti ei kirjuta . Samas on tänapäeva vene lastekirjanduses jubejuttudest kujunenud omamoodi žanr . Mis te arvate , miks see nii on ? Venemaal armastavad lapsed juba väga varases eas jutustada üksteisele kõiksugu õudukaid , kuna sedasi valmistuvad nad nendeks õudusteks , millega neil tõenäoliselt täiskasvanuelus tuleb kokku puutuda .
“ Lastele meeldib karta !”
