Vene lastekirjanduse superstaar.
Venemaa suuremates raamatupoodides võtab tema looming enda alla tavaliselt terve riiuli. Seal on jutukogud, õpikute ja käsiraamatute paroodiad, õuduslood ja kindlasti ka mitu osa “ Kahjulikke nõuandeid ” – luuletusi sõnakuulmatutele lastele, mida kirjanik ise nimetab “ kaitsesüstiks rumaluse vastu ”.
Osteri raamatuid leidub ka paljudes maailma keeltes – ta on üks väheseid vene lastekirjanikke, keda kirjastajad üldse tõlkes avaldada võtavad.
Kelleks unistasite saada ? Nagu ma juba ütlesin , kasvasin üles kuurortlinnas , seetõttu unistasin lapsena saada puhkajaks . See on võrratu
amet – supelda meres , mängida rannas palli , jalutada promenaadil ja parkides . Kahjuks selgus hiljem , et puhkajatele ei maksta üldse mingit raha . Vastupidi . Nemad ise peavad kogu aeg kõige eest maksma .
Minu ema töötas raamatukoguhoidjana , ja varasest lapsepõlvest peale sain ma kõige suurema naudingu raamatute lugemisest . Ükskord tuli mulle pähe , et võib-olla on raamatuid kirjutada veelgi põnevam kui lugeda . Nii otsustasingi kirjanikuks saada .
Arvan , et eesti keeles võeti “ Õuduste kool ” vastu hästi selle mõningase ootamatuse tõttu – eesti lastekirjanikud jubejutte eriti ei kirjuta . Samas on tänapäeva vene lastekirjanduses jubejuttudest kujunenud omamoodi žanr . Mis te arvate , miks see nii on ? Venemaal armastavad lapsed juba väga varases eas jutustada üksteisele kõiksugu õudukaid , kuna sedasi valmistuvad nad nendeks õudusteks , millega neil tõenäoliselt täiskasvanuelus tuleb kokku puutuda .
“ Lastele meeldib karta !”
