Meie lõpureis toimus kohe esimesel suvevaheaja päeval. Teel Haapsallu lahendasime mõistatust Eesti linnadest. Jälgisime hoolega aknast, millal Raplamaast saab Läänemaa. Ristteedel ennustasime bussi pööramise suunda, lugesime teeviitasid kilomeetritega. Linna jõudes kõndisime kohe mere äärde. Õhk oli palju jahedam kui meil sisemaal, aga see oligi värskendav. Jalutasime promenaadil, õppisime tundma mõisteid "promenaad", "kuurort", "kuursaal". Imetlesime kuursaali arhitektuuri ja kuulasime vaikselt ukse vahelt kaunist klaverimuusikat.
Mööda šokolaadi promenaadi liikudes jõudsime Tšaikovski pingini, mille muusika aga kahjuks ei töötanud.
Kujutlesime ette endisaegst elu kuurortlinnas. Juba jõudiski kätte aeg seada sammud Iloni Imedemaale. Kartulilapsed maja seinal juhatasid meid kohale.
Esmalt juhatati meid galeriisse, kus saime veidi kuulda kunstnik Ilon Wiklandi elust ja lapsepõlvest. Sealt algas ka tore otsimismäng. Tuli näiteks kokku lugeda kõik koerad tema piltidelt, määrata tötskääbuste aastaaeg, leida Iloni koera nimi, lugeda ära trepiastmed kolmandale korruselt, otsida üles nukk, jne. Mäng lõpetatud, sai nautida mänguruume. Võimalus oli mängida lauamängu, valmistada süüa, olla ehitaja, kuulata muusikat, imetleda akvaariumit, panna kokku inimese puslet, teha nukuteatrit, kiikuda kiiktoolis, jpm. Korrastasime toa ja läksime õue. Õuemajas oli kõik valmis meisterdamiseks. Joonistasime ja kleepisime kokku toreda optilise mänguasja. Õues sai kala püüda, kadaga pommitada, karkudega kõndida, soovikaevust muinasjuttu kuulata, kiikuda, puust vurri meisterdada, teatrit teha. Tegevust jätkus tükiks ajaks. Kuna olime ainus grupp, siis saime kõike tõeliselt kiirustamata nautida. Aeg möödus märkamatult ja pidime kiirustama järgmisesse paika.
Piiskopilinnuse väravas ootas meid uus giid, vahva naljamees. Esimeseks ülesandeks saime ennast mahutada ära vanale 300-aastase tamme kännule. Seal kuulsime esimesed põnevad lood linnuse ajaloost. Linnusesse sisse tuli poistel tüdrukud kanda, sest naise jalg ei tohi üle astuda lävapakust. Silma jäid usina "naisekandmisega" Silver ja Kristjan. Nüüd algas tõeline seiklus keskaega. Ronisime kellatorni, alkeemikute laboratooriumis nägime, kuidas tegid mungad katseklaasis lapsi ja segasime kokku kulda, keskaja koolis tutvusime karistusmeetoditega, mõni oli näost valge, kui räägiti ravimisest keskaja kombekohaselt, pidasime maha mõõgavõitluse. Kõige põnevamaks läks siis, kui tuli üles otsida kuld ja päästa see põrgukoera käest. Seda kiljumist, värisemist, jooksmist, mis nüüd lahti läks. Õpetajal ei jätkunud nii palju käsi kui turvamiseks vaja läks. Mõni tüdruk palus juba peaaegu pisarates, et pöördume tagasi, vist oli hirm Valge daami kombel müüritud saada. Varanduse tõid Kristjan ja Mario oma särgisabades päevavalgele. Seda jätkus kõigile jagada. Nii palju ehedaid emotsioone!!!
Kõhud olid küll üsna tühjad, aga bussi me veel ei rutanud, sest Aafrikas oli meil veel käimata. Rannas nautisime atraktsioone ja sõime jäätist.
Oli tore näha, et mängiti ühiselt ja nauditi üksteise seltskonda. Merevett katsusime veidike. Stella tegi endale mudaravi. Haapsalu ju!
Nüüd olid kõhud lootusetult tühjad ja sõitsime Rimi Hesburgerisse einestama. Kõhud täis, käisime veel vaatamas uhket raudteehoonet ja uudistasime vanu ronge. Tagasiteel bussis tuli lahendada kuuldu-nähtu kohta ristsõna. Ringi käis ka õp. Veera haapsalu rätik. Elise sõrmusest see igal juhul läbi ei mahtunud.
Koju jõudis hulk väsinud, aga mulle tundus, et õnnelikke reisiselle. Kõik laabus - ilus ilm, põnevad kohad, sõbralikud inimesed, ilma suuremate tülideta päev. Hea punkt raskele kooliaastale. KAUNIST SUVE JA PÕNEVAID REISE!
