MEIE KOSMOSELOOD II OSA

REIS PLUUTOLE
Elas kord tüdruk, kelle nimi oli Katariina. Katariina unistas reisist kosmosesse. Ühel päeval kui ta jälle mööda tänavaid jalutas ja unistas, juhtus ta vaatama kahe maja vahele ja nägi, et mingi suur asi oli riidetükkide alla peidetud! Ta läks seda lähemalt vaatama ... ja mida ta nägi, see oli suur ...kosmoselaev. Ta kutsus oma venna appi ning nad vedasid selle oma koduõuele. ( Õnneks olid nende vanemad nädalaks reisile läinud ja oli alles teisipäev ). Nad otsustasid minna kosmosesse lendama. Katariina ( kes oli väga hea õmbleja ning sai käsitöös alati viie ) õmbles neile trikoodest, pluusi varrukatest ja pükste säärtest külmakindlad kostüümid ja vend ( kelle nimi on Peter ja kes saab puidutöö eest samuti alati viisi ) meisterdas neile kiivrid ja pakkis terve kapitäie toitu ja jooki kaasa. Siis oligi õhtu käes ja nad läksid magama. Hommikul ärkasid nad vara, sõid ja panid kostüümid selga. Seejärel üritasid nad õhku tõusta. Kõigepealt vajutas Peter suurt punast nuppu, mis avas laeva hiigelsuure katuseluugi ja sai Katariinalt näpistada. Õnneks oli suvi ja kellelgi ei hakanud külm. Katariina leidis tooli pealt laeva „kasutusjuhendi“ nagu Peter seda nimetas. „Ma teadsin, et see seal on, ma tegin ainult nalja!“ ütles Peter. Katariina ütles:“Sa teed alati nii, et enne tegutsed ja siis alles mõtled!“ Nad panid luugi kinni ja said teada, et start nupp ( mille kohta kasutusjuhendis õeldi pamp nupp ) oli tilluke must nupp, mille peale oli kirjutatud „p“. Seda oli raske leida, sest peaaegu kõik nupud olid mustad ja peaaegu kõigi peal oli mingi täht. Siis nad leidsid selle, võtsid käest kinni ja vajutasid korraga nuppu ja siis teist korda ja kolmandat korda ning siis tõusis laev õhku. Kumbki laps pidi juhtima ühte tiiba, selleks pidid nad tempo paika panema – vasak-parem-Peter-Katariina-vask-parem,... „Jess, juhhuu, käima läks!“ hüüdsid lapsed, aga kõige rõõmsam oli vist ikkagi lennuk ...jah, üle saja aasta saab ta lõpuks jälle lennata! Kuid siis nägid nad mingit helendavat asja ja kuulsid mürinat, jälle helendus, aga teises kohas ja mürin. Nad tahtsid sealt mööda sõita, sest raketi ekraanile tuli kiri ETTEVAATUST, ÄIKESEPILV! ( ning see tuli sinna suurelt ja punaselt ja hakkas vilkuma ), kuid just siis kui nad arvasid, et on pääsenud, tuli neile ette üks suur, isegi väga suur äikesepilv. Katariina ütles: „Proovime sellest pilvest rahulikult välja tulla, kui me siit väga kiiresti läbi tuhiseme, hakkab uuesti välku lööma.“ ( Kas ma mainisin, et Katariina oli igas aines nutikas ja tubli viieline õpilane? ) Kuigi nad sõitsid nii aeglaselt kui suutsid, ikkagi lõi välku. Krõmaki! Rakett purunes mitmeks tükiks! Katariina jõudis viimasel hetkel püsti ja toidukotid kätte haarata. Lapsed kukkusid mingile planeedile. See oli väike planeet, millest polnud üldse aru saada, mis planeet see on. Kuid siis hüüdis Katariina ( kes nagu te teate on väga tark ): „Ossa kaelakarbonaad! See on ju Pluto!“ Ja kuna lastel raketti polnud pidid, nad sinna elama jääma. Nad tegid omale hiiglaslikku luu õõnsusesse onni, jah just nimelt luu, mitte puu õõnsusesse, sest seal kasvasid maa seest välja hiiglasuured ja õõnsad luud. Peter avastas, et seal on päris palju imelikke loomi. Näiteks elavad seal lõvritud, lõvi pea ja hiire keha ning kõrvadega loomad. Kahjuks on enamus loomi väga kurjad ja tigedad. Kuid kui Peter läks kõunu korjama, leidis ta luu otsast ühe kahjutu looma, kes oskas temaga rääkida. Ta oli midagi koera ja roti vahepealset, ainult et sinist värvi. Temalt sai ta teada kõikide loomade nimed. Kuid samal päeval leidis Katariina ka endlae looma, kes oskas rääkida ja kes oli midagi kassi ja hiire vahepealset, aga roosat värvi. Need loomad olid: korott ja hiass. Peter ja Katariina ristisid nad Peetriks ja Katriniks. Lõpuks harjusid ka teised loomad lastega ära ja ei teinud neist välja. Ühel päeval ( kui lapsed olid Plutol elanud 5 aastat )tulid kosmonaudid lastele järgi. Nad korjasid oma asjad kokku ( niipalju kui neid üldse oli ). Katariina oli kirjutanud luulehtedele raamatu elust Plutol ja võttis selle ka kaasa. Peeter ja Katrin tulid koos nendega ( muide nad olid vahepeal 5 poega saanud ) ja võtsid oma 2-aastased pojad ka kaasa. Kui lapsed koju jõudsid, olid kõik väga rõõmsad ja vanematel oli hea meel, et neil lõpuks koduloomad on, mis siis, et kohe 7 tükki korraga. „Juuhuu! Lõpuks ometi oleme me kodus!“ hüüdsid lapsed. Kõik sõbrad olid samuti tulnud neid vastu võtma. „Trrrrrrrr!“ kostus järsku kusagilt. „Mis see veel on?“ küsisid lapsed. Ema hääl hüüdis: „Peter, Katariina, äratus! Aeg on kooli minna!“ Katariina tegi silmad lahti ja mõtles: „See oli üks tore reis, kahju et see ainult unes oli!“

LIISA, KES ELAS PLANEEDIL
Oli ilus suvepäev. Pisike Liisa läks oma värvilise raketiga kosmosesse. Järsku käis mingi jube pauk ja väike Liisa ehmatas. Õnneks oli tal lemmiknukk Marta kaasas. Liisa võttis oma nuku ja pigistas seda kõvasti, sest ta kartis. Mootor purunes ja Liisa hakkas mööda äikesepilve edasi minema. Järsku sattus väike Liisa planeedile ja küsis värisedes: „Kus ma olen?“ Taevaisand ütles: „Sa oled planeedil, mis asub päikesele kõige lähemal.“ „Mul on kõht tühi,“ kurtis väike Liisa taevaisandale. Järsku hakkas planeet värisema ja ufod tulid välja. Liisa küsis: „Kes te olete?“ Ufod vastasid: „Me oleme päikeseufod.“ „Kas teil toitu on,“ küsis Liisa. Päikeseufod vastasid: „Jah on, tule võta!“ Liisa tänas õrna ja kartliku häälega. Sellega polnud väikesel Liisal kõik mured lahendatud. Kuidas ta tagasi saab? Päikeseufod mõtlesid, et ehitavad uue raketi. Sellest ei tulnud midagi välja, sest seal ei olnud juppe. Väike Liisa oli õnnetu, sest kus ta siin magab. Ta ei jõua ju kogu aeg ärkevel olla. Päikeseufol tuli hea idee, ehitame nendest juppidest, mis meil on, voodi. Liisa oli nii väsinud, et jäi planeedi kõvale pinnale magama. Päikeseufod aga jõudsid selle ajaga voodi valmis ning tõstsid tüdruku voodisse. Liisa magas une täis ja hakkas päikeseufodega mängima. Järsku jooksid päikeseufod peitu, sest suur oht oli tulemas. Koletis Olli tahtis päikeseufod lõunaks ära süüa. Liisa hakkas nutma ja suur ufo jooksis nii kiiresti, et planeet värises. Kõik väikesed päikeseufod olid nii rõõmsad ja hüppasid ümber väikese Liisa. Päikeseufod hüüdsid: „Liisa, selle planeedi kuninganna!“ Järgmisel päeval Liisa nuttis, sest ta tahtis koju. Järsku hakkas planeet värisema ja Liisa pigistas Martat nii kõvasti kui jaksas. Liisa nägi, et raketi ots on maas. Tüdruk jooksis ruttu raketi juurde ja talle vaatasid vastu päästjad ja ema, isa. Päästjad kutsusid liisa raketti ning Liisa läks tagasi koju.

MARTIN ARUSAAMATUL PLANEEDIL
Ühel päeval läks Martin õue punase raketiga lendama. Järsku sattus Martin vihma- ja äikesepilvesse. Martini punane rakett purunes, aga tal oli langevari ka. Martin jõudis arusaamatule planeedile. Seal oli kõik roheline, seal oli süüa ja juua. Ta elas seal 6 kuud. 6 kuu pärast tulid kosmonaudid. Nad tegid hästi ruttu ja viisid poisi koju.

POISS ÄIKESEPILVES
Ühel päeval läks väike poiss sinise raketiga lendama. Järsku sattus ta raketiga äikesepilvesse. Rakett purunes nii, et tükid tulid otsast ära. Poiss jõudis ühele planeedile, mille nimi oli Uraan. Seal elasid väga imelikud elukad. Seal pidi olema ta nii kaua kuni keegi tuli teda päästma. Ja siis ta saigi tagasi Maale.

RAKETIGA TÜDRUK
Ühel päeval läks väike tüdruk suure sinise raketiga lendama. Järsku sattus ta suurde kollasesse äikesepilvesse ja kaotas juhitavuse. Rakett purunes. Tüdruk jõudis planeedile nimega Uraan, mis oli üleni sinine. Kuna planeet oli üleni sinine nägi tüdruk ainult sinist värvi. Peale selle, et planeet oli sinine, olid ka puud jne sinised. Kui tüdruk edasi kõndis, astus ta vette ja maitses. Järsku nägi ta enda juurde veeremas sinist pirni. Ta maitses seda. Siis nägi tüdruk enda juurde tulemas kassi ja koera vahepealset, kes rääkis inimeste keeles. Seda looma nimetati kiisiks. Kiisk ja tüdruk rääkisid pikalt kuni tüdruk ütles, et tuleb planeedilt Maa. Kiisk ütles, et ta läheb planeedile Maa. Siis sai tüdruk kiisiga oma koju tagasi.

TÜDRUK RAKETIL
Ühel õhtul läks tüdruk raketiga lendama. Ta lendas ja lendas ning järsku sattus ta äikesepilvesse. Ta isetehtud rakett purunes mitmeteks tükkideks. Ta jõudis asustamata planeedile. Seal oli vett ja süüa. Seal oli veel ka koletisi. Ühe ta võttis endale. Temaga ta mängis. Ta pani talle nimeks Liisa. Üks oli paha koletis, kes tahtis tüdruku nahka pista. Tüdruk läks koos Liisaga peitu. Äkki nägi ta raketti, lehvitas, mehed nägid seda ja lendasid planeedile. Tüdruk oli õnnelik, aga Liisa jäi planeedile.