KOGER

Reedel kirjutasime lugu kogrest. Olime juba mitu päeva rääkinud ja arutlenud kalade teemal. Nüüd oli vaja loo alguses sõnad lauseteks sättida ja siis ise loole lõpp kirjutada. Tulemused on sellised:
Koger asus oma pühapäevahommikust kohvi jooma. Ta popsutas mõnusalt vesipiipu. Äkki märkas kala nina all mingit konksu. Kalake pilgutas imestunult mitu korda silmi. Ta asus asjalugu uurima...
...Kalake nägi konksu küljes ussikest. Talle tuli meelde, mida vanaisa oli talle rääkinud. „Kui sa näed konksu ja konksu küljes on ussike või saiatükk, ära seda suhu pista!“ Kuid kalake hakkas ussi sikutama ja kalamees sai kala kätte.
...Konksu ots oli terav, aga kalake ei teadnud seda. Konksu otsas oli uss. Kogre lemmiksöök oli ussid. Koger pistis konksu suhu. Ta hüüdis: „Ai-ai!“ Konks jäi suhu kinni ja koger hakkas ujuma. Aga siis tuleb ju õngekork vee alla. Kalamees tõmbas õngekonksu välja ja koger oli jõest läinud.
...Koger otsustas sõbrad appi kutsuda. Üks kalake võttis oma vallatu lapse kaasa. Vallatu lapsuke tahtis kohe konksuga mängima minna, aga ülejäänud kalad keelasid teda ja otsustasid minema kolida.
...Koger nägi ka konksu otsas ussi. Nüüd sai ta asjast aru. See oli kalamehe oma. Ta mõtles, kas põgeneda või mitte. Ta otsustas, et ta ei põgene. Koger ujus lähemale, võttis osavalt ussi ära ja põgenes. Pärast kala maiustas.
...Koger uuris ja uuris, käis konksu ümber igate pidi. Kuid kalake märkas, et konksu küljes on üks väike ussike. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna ja jäi konksu külge kinni ning sai surma.
...Ta kutsus kõik kalad konksu uurima. Nad läksid koos kolme sõbraga konksu uurima. Kui koger, ahven ja ahvenapoeg konksu juurde jõudsid, leidsid nad väikese vihmaussi. Ahvenapoeg oli nii näljane, et ta hakkas vihmaussi sööma. Aga ka ahven ja koger olid näljased ja kui nad kolmekesi konksu otsa hüppasid, tõmbas konks ennast üles. Kalamees oli imestunud kolme kala korraga kätte saamisest. Nii lõppes lugu kogrest, ahvenast ja ahvenapojast.
...Konksu otsas oli üks ussike ja kui ta sealt mööda ujus, et näha, et äkki pole seal ohtu. Ta sai ussi kätte nii, et kalamees ei märganud.
...Ta nuputas ja läks asja uurima. Kalake nägi inimest ja läks ära. Inimene pani konksu otsa ussi, mis kalale väga maitses. Ta läks õngekonksu juurde ja hammustas. Konks läks üles, aga lahke kalamees lasi ta tagasi.
...Aga kahjuks jäi ta konksu otsa kinni. Kala sõitis autoga linna ja siis oli ta juba pliidil. Lõpuks sattus kalake lauale.
...Kalake sai teada, et kalamees veab teda ninapidi.
...Järsku märkas ta üht kalameest.
...Ja nii lõpetas kala oma elu kuumal pannil.
... Aga järsku tundis ta, et ei saa enam hingata ja tal kadus teadvus. Muidugi oli see inimene, kes oli tulnud kalale ja oli ta kuivale tõmmanud. Vaene kala ei ärganud enam kunagi ellu, aga selle eest oli kalamees rõõmus, et sai ühe kala.
...Konksu otsas oli vihmauss. Vana koger oli tark ja ei hakanud seda ampsama. Ta läks tagasi koju ja tegi omale võileiva.