HELKURIKOOLITUS

13.dets. oli tuisune ja külm õhtupoolik, kui meil toimus helkurikoolitus. Esmalt oli pooletunnine vestlus klassis. Rääkisime helkuri vajalikkusest ja töötamise põhimõttest. Läbi katsete saab asi alati paremini selgeks, seetõttu oli põnev uurida erinevaid helkureid ja katsetada nende töökindlust.

Edasi läksime juba õue. Nüüd tuli meile appi ka kaks politseinikku. Osad saidki nende autosse istuda, teised sättisid end bussi. Sõitsime Kumma poole. Seal maanteel tegime veel kaks katset, et ikka saaks selgeks selle pisikese elukindlustaja tähtsus. Oli võimalus võrrelda heledas ja tumedas riietuses inimese nähtavust pimedas. Uskumatu kui hästi nähtavaks teeb helkurvest. Kõige põnevam oli kahtlemata katse, mis näitas pidurdusteekonna pikkust.

Karelil, Hedvikal ja Sigridil oli põnev politseiautos koju sõita ( emmed said küll väikese närvikõdi ). Üks tore asi selgus lõpuks veel - üks meid saatnud politseinikest osutus meie blogi usinaks külastajaks, sest tal on kodus samuti 4.kl tüdruk.

Hedvika – See oli tõsiselt lahe koolitus. Ma olen enne mitmel õppusel käinud, aga nendel
õppustel polnud midagi meelde jäänud. Sellel seletati aga kõik lahti nii, et kõik jäi hästi meelde. Kui meile anti toas üks väga katkine peapael ja üks kolmnurgakujuline lambike ja üks lamp, mis tuli silma juurde panna ja nupule vajutada, tuli välja, et see katkine pael paistis palju paremini ja isegi paremini kui minu täiesti terve helkur-käepael. Päris põnev oli politseiautos sõita. Kui me autos istusime, siis küsisid politseinikud meie käest küsimusi. Täiega äge oli see katse õues. Pärast sai teistele nalja teha „Ma tulin politseiautos koju!“
Mardo – Üks onu näitas meile erinevaid helkureid ja joonistas tahvlile kui suur on vahemaa, kui meil on helkur ja kui meil ei ole helkurit. Näitas erinevat värvi helkureid, need ei näita eriti hästi, aga tavalised valged näitavad väga hästi. Siis läksime õue, seal tegime kaks rühma. Mõlemad rühmad seisid auto külgede ääres ning pidime jälgime valges ja mustas riides inimest. Veel pidime jälgime autost nukku ja see vahe oli 17 meetrit. Helkurites inimesi nägime väga kaugele. Lõpus anti meile helkur ja kleeps.
Marta – Äge! Mulle meeldis õues katset teha. Katse oli lihtne teha. Me sõitsime väga aeglaselt, nägime musta koonust 17 sammu kauguselt. Siis kui teine rühm läks katset tegema, saime politseiautos istuda. Auto oli seest väga lahe. Alguses olime klassis, siis üks onu rääkis meile helkuritest ja näitas meile helkureid.
Joonas – Oli lahe. Mulle meeldisid kõige rohkem õuetestid. Need olid ägedad. See oli lahe, kui olime kuuekesi bussis ja tegime sellega teste. Sõidame ja sõidame, järsku tuli takistus ette. Selle vahe oli 17 sammu. Siis hakkasime taganema ja politseid tulid helkurivestidega välja ja igasuguste teiste asjadega. Helkurvestis paistsid 300m kaugusele. Ma ei teadnudki, et see nii kaugele paistab.
Sigrid – Kõige pealt tuli üks mees meie klassi ja rääkis helkurist. Mulle tuli see üllatusena, et värviline helkur ei paista nii hästi välja kui valge. Neil oli kaasas ka politsei. Me tegime väljas katseid ja politsei turvas meid. Mina, Hedvika ja Karel läksime politseiautosse ning politsei viis meid ka koju. Saime helkurid ja kleepsud. Ma helistasin emale ja ütlesin, et ära tule mulle järgi, mind toob politsei koju. Ema ehmatas ära. Pärast läksin kohe ujuma. Mind viis naabritädi ja tema poeg oli ka autos. Ma ütlesin talle, et ma tulin politseiga koju. Ma tegin pätti.“ Mulle väga meeldis helkurikoolitus.