JALGRATTAMATK PAKAMÄELE

Kuna eelmine jalgrattamatk õnnestu meil koos 5. klassiga väga hästi, siis otsustasime ka kevadel selle ette võtta. Seekord sai siht võetud Raikkülale ja Pakamäele. Õpetaja Reet oli hoolega eeluurimise läbi viinud ja teeolud välja selgitanud. Sõitsime läbi metsa Virtsu tammile, möödusime Mardo kodust. Kõige ohtlikum oli viimane lõik maanteel enne Raikküla, aga me oli hoolikad ja järgisime kõiki reegleid. Või peaaegu kõiki, sest üks järsk pidurdus tõi kaasa väikese äparduse mardo rattaga. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kohe helises õpetaja telefon ja üks tuttav onu, kes oli meid teel sõitmas näinud, uuris meie olukorda. Kuuldes, et oleme pisut hädas, oli ta paari minutiga kohal ja ratas tehti naksti korda. Näete kui tähtsad on sõbrad meie elus. Pakamäel uudistasime loodust, astanguid. Teatetahvel andis teada selle paiga kuulsast minevikust – kärajad, Jüriöö ülestõus. Selle aja peale olid muidugi kõhud tühjaks läinud ja oli mõnus kaunil lagendikul einetada. Nagu ikka kostitati üksteist ja tehti vahetusi, sest naabri kotis on ju alati paremad võileivad. Edasi läks juba mänguks. Joosti mäest alla, aga uljamad kihutasid sealt lausa ratastega alla. Tagasiminekuks valisime teise tee. Loomulikult oli jäätisepeatus kohaliku poe ees. Sõit oli nüüd ohutum, sest sõitsime läbi Kumma heinamaade. Kui Kumma allikas paistma hakkas, kasvas elevus. Algul joodi ja kasteti nägu, lõpuks oli juba tõeline veesõda. Nii me märjalt kooli juurde tagasi jõudsimegi. Mõni oli väga väsinud, mõni hüppas kohe uuesti sadulasse.