15.dets. KÄSITÖÖTUND

Tüdrukud valmistasid jõululisi küpsetisi ja meisterdasid põhjapõtru, mis tulid väga lustlikud välja.

JÕULUILU KOOLIMAJAS

HELKURIKOOLITUS

13.dets. oli tuisune ja külm õhtupoolik, kui meil toimus helkurikoolitus. Esmalt oli pooletunnine vestlus klassis. Rääkisime helkuri vajalikkusest ja töötamise põhimõttest. Läbi katsete saab asi alati paremini selgeks, seetõttu oli põnev uurida erinevaid helkureid ja katsetada nende töökindlust.

Edasi läksime juba õue. Nüüd tuli meile appi ka kaks politseinikku. Osad saidki nende autosse istuda, teised sättisid end bussi. Sõitsime Kumma poole. Seal maanteel tegime veel kaks katset, et ikka saaks selgeks selle pisikese elukindlustaja tähtsus. Oli võimalus võrrelda heledas ja tumedas riietuses inimese nähtavust pimedas. Uskumatu kui hästi nähtavaks teeb helkurvest. Kõige põnevam oli kahtlemata katse, mis näitas pidurdusteekonna pikkust.

Karelil, Hedvikal ja Sigridil oli põnev politseiautos koju sõita ( emmed said küll väikese närvikõdi ). Üks tore asi selgus lõpuks veel - üks meid saatnud politseinikest osutus meie blogi usinaks külastajaks, sest tal on kodus samuti 4.kl tüdruk.

Hedvika – See oli tõsiselt lahe koolitus. Ma olen enne mitmel õppusel käinud, aga nendel
õppustel polnud midagi meelde jäänud. Sellel seletati aga kõik lahti nii, et kõik jäi hästi meelde. Kui meile anti toas üks väga katkine peapael ja üks kolmnurgakujuline lambike ja üks lamp, mis tuli silma juurde panna ja nupule vajutada, tuli välja, et see katkine pael paistis palju paremini ja isegi paremini kui minu täiesti terve helkur-käepael. Päris põnev oli politseiautos sõita. Kui me autos istusime, siis küsisid politseinikud meie käest küsimusi. Täiega äge oli see katse õues. Pärast sai teistele nalja teha „Ma tulin politseiautos koju!“
Mardo – Üks onu näitas meile erinevaid helkureid ja joonistas tahvlile kui suur on vahemaa, kui meil on helkur ja kui meil ei ole helkurit. Näitas erinevat värvi helkureid, need ei näita eriti hästi, aga tavalised valged näitavad väga hästi. Siis läksime õue, seal tegime kaks rühma. Mõlemad rühmad seisid auto külgede ääres ning pidime jälgime valges ja mustas riides inimest. Veel pidime jälgime autost nukku ja see vahe oli 17 meetrit. Helkurites inimesi nägime väga kaugele. Lõpus anti meile helkur ja kleeps.
Marta – Äge! Mulle meeldis õues katset teha. Katse oli lihtne teha. Me sõitsime väga aeglaselt, nägime musta koonust 17 sammu kauguselt. Siis kui teine rühm läks katset tegema, saime politseiautos istuda. Auto oli seest väga lahe. Alguses olime klassis, siis üks onu rääkis meile helkuritest ja näitas meile helkureid.
Joonas – Oli lahe. Mulle meeldisid kõige rohkem õuetestid. Need olid ägedad. See oli lahe, kui olime kuuekesi bussis ja tegime sellega teste. Sõidame ja sõidame, järsku tuli takistus ette. Selle vahe oli 17 sammu. Siis hakkasime taganema ja politseid tulid helkurivestidega välja ja igasuguste teiste asjadega. Helkurvestis paistsid 300m kaugusele. Ma ei teadnudki, et see nii kaugele paistab.
Sigrid – Kõige pealt tuli üks mees meie klassi ja rääkis helkurist. Mulle tuli see üllatusena, et värviline helkur ei paista nii hästi välja kui valge. Neil oli kaasas ka politsei. Me tegime väljas katseid ja politsei turvas meid. Mina, Hedvika ja Karel läksime politseiautosse ning politsei viis meid ka koju. Saime helkurid ja kleepsud. Ma helistasin emale ja ütlesin, et ära tule mulle järgi, mind toob politsei koju. Ema ehmatas ära. Pärast läksin kohe ujuma. Mind viis naabritädi ja tema poeg oli ka autos. Ma ütlesin talle, et ma tulin politseiga koju. Ma tegin pätti.“ Mulle väga meeldis helkurikoolitus.

KOOLI SÜNNIPÄEV

Tuisk tegi sel päeval kahjuks omad korrektiivid. Paljud lapsed ei pääsenud kooli ning ka Piparkoogimaania tegijaid ei julgenud Tallinnast teele asuda. Küll oli aga kohal armastatud solist Uku Suviste. Tema pakkuski meile kauni sünnipäevakontserdi. Direktori jutust saime teada, et tema vanaema on kunagi meie koolis töötanud koolijuhatajana. Ta palus endaga koos musitseerima 6.kl Mari ja 9.kl Marja-Liisa. Nüüd sai selgeks veel see, et Uku isa ja Marja-Liisa ema on olnud klassiõde-venda. Kõik see tegi kontserdi veel kodusemaks ja armsamaks. Lõpuks süütas loomulikult direktor küünlad pidukoogil ja algas maiustamine. Samal ajal oli aga pikk-pikk järjekord autogrammi- ja fotosoovijatest.

Greete - Kui me kõik saali läksime, siis direktor rääkis. Pärast seda tuli üllatuskülaline. See oli Uku Suviste. Ta mängis klaveri saatel. Ta esimene laul oli Saatanlik naine. See laul on mu lemmik. Mulle meeldisid ka teised tema laulud. Kui ta oli ära laulnud, siis sõime kringlit ja jõime mahla.
Triinu – Kooli sünnipäev oli reedel kell 13.30. Kooli sünnipäeval käivad külalised. Selle aasta külaline oli Uku Suviste. Ta laulis ja mängis klaverit. Kõik meie kooli õpilased ei saanud muusikat kuulata. Ta küsis, kas keegi oskab trummi mängida, siis tõstis Mari käe. Siis tõi muusikaõpetaja trummid. Uku Suviste näitas, kuidas mängida. Pärast tahtis Uku teada, kes oskab klaverit mängida. Siis kui kontsert oli läbi, sõime kringlit ja jõime kõrrejooki. Me võtsime Ukult autogrammi ja tegime pilti.
Ken – Kooli sünna oli megalahe. Mulle meeldis kõige rohkem see, et seal käis Uku Suviste. See oli kõige ägedam kooli sünna, mis mul on eales olnud. Ma sain Ukult autogrammi. Pärast kodus ema rõõmustas ka autogrammi üle.
Hedvika – Jube tore sünnipäev oli. Kahju, et piparkoogimaaniat ei saanud tutvustada. Aga jube lahe, et Uku Suviste kooli tuli. Ma ei teadnudki, et ta vanaema oli kunagi koolijuhataja. Siis kui Mari läks trummi mängima, juhtus päris piinlik lugu ja väga naljaks kui Mari mängis, siis Uku Suviste lõpetas, siis Mari mängis edasi. Veel üks tüdruk pidi koos Ukuga klaverit mängima.

PALJU ÕNNE, JAANUS!

RÕÕMSAD UUDISED

Meie klassi kaks õpilast olid eile kutsutud maakonna parimate koolisportlaste vastuvõtule - Karel ja Triinu. Uhke tunne!

Adeele kirjutatud laulu "Unistus" saab kuulata vikerraadio arhiivist. Vajuta siia ja keri saate aeg 10.57 ja kuuledki.

TUISK

Eelmisel reedel tegutses Eestimaal tuisutüdruk Monika. Meie klassis olid sel päeval kohal pooled õpilased. Triinu tuli lausa jalgsi läbi lumme uppunud metsa ja jõudis punaste põskedega kooli. Päeva peale kaevas end lumest välja veel Hedvika. Monika oli ka usinalt kaunistanud koolimaja aknaid.