Sunday, January 30, 2011

MUISTENDID

MIKS ON JÄNESEL LÜHIKE SABA?
Kunagi ammu olid jänestel pikad ja uhked sabad nagu rebastel. Tol ajal ei olnud jänestel vaenlasi. Jänes Herta eputas koguaeg, et tal on ilus saba ja teistel kole saba. Kuid üks hunt ei talunud seda, et jänes Herta koguaeg eputas. Ta hakkas teda taga ajama. Nad jooksid ja jooksid, jooksid metsale oma 10 ringi peale. Jänes Herta väsis ja hunt jõudis talle järgi. Hunt oli talle nii lähedal, et ampsas jänes Herta sabalt suure tüki. Sellest ajast peale on jänestel väike tuttsaba ning hundid ja rebased on jäneste vaenlased.

MIKS ON LEOPARDIL LAIGUD
Ühel kenal päeval jalutas leopard metsas. Ta mõtles igakord, et ta ei näe ilus välja. „Ilusad pikad küüned, pikk-pikk saba, suured kaunid rohelised silmad ja kallis kasukas mul juba on, aga midagi oleks nagu puudu. Samas ei oska ka midagi tahta.“ Kusagilt tuli küpse liha lõhna. „Süüa tahaks küll,“ mõtles leopard. Lõhna järgi jõudis ta majani. Kedagi pole näha, uksed-aknad kinni, aga lõhn tuleb korstnast. Ronib leopard maja korstna otsa. Lõhnale järgi küünitades kukub aga korstnasse. Küll oli valus, kui leopardi küljed vastu korstnakive käisid. Õnneks oli suur tuli juba kaminas kustunud. Tuhapilve vahelt nägi leopard ehmunud näoga perenaist kulbiga vehkimas. Nüüd aitasid ainult kiired jalad läbi aknaklaasi põgenema. Tahmastest korstnakividest leopardi kasukale jäänud laigud nägid metsa vahel väga kenad välja.

KUIDAS LAMMAS ENDALE VILLA SAI
Elas kord kaks roosat lammast. Nad läksid metsa jalutama, leidsid kaks tünni. Ühes oli valge vedel asi ja teises oli pruun vedel asi. Üks lammas ütles, et ma proovin seda valget asja. Kui ta oli seda maitsnud, siis hakkas tal valge vill kasvama. Teine lammas proovis pruuni asja ja temal hakkas pruun vill kasvama. Mõlemad ütlesid nagu ühest suust: „See on ju šokolaad!“ Sellest ajast peale käib iga lammas metsas, valib endale meeldivat värvi šokolaadi ja sööb seda.

KUIDAS SAI KAELKIRJAK PIKA KAELA
Kord olid vaielnud kaks inimest, et kelle maal ikka esimesena arenes kaelkirjak, et kumb, siis saab kaelkirjaku endale. Ükskord oli kaelkirjak maade piiri peal. Kaks jalga ühel maal 2 jalga teisel maal. Siis hakkasid kaelkirjaku lühikest kaela tirima. Küll üks oma maa poole ja teine enda maa poolele. Vaese looma kael aina venis ja venis. Sellest ajast saati ongi kaelkirjakutel pikk kael.

MIKS HOBUNE HIRNUB
Elas kord hobune. Sellal oli hobune veel metsik loom ja elas teistega koos metsas. See hobune oli vägagi upsakas. Eriti meeldis talle uhkustada oma ilusa lauluhäälega. Metsaelanikud olid tüdinenud hobuse uhkustamisest, neil oli sellest kõrini ja tagasi. Otsustati teha nii, et hobune enam rääkida ja laulda ei saaks. Järsku tuli kavalal reinuvader rebasel plaan ajada hobune nii naerma, et ta ei saaks laulda. Mõeldud tehtud. Metsaelanikud mõtlesid sellise nalja, et endal kah pärast kõht naermisest valutas. Hobusele läks nalja rääkima rebane isiklikult. Kõik läks ludinal. Hobune ei saanudki enam laulda ja rääkida. Ta jookis nuttes minema. Suures hädas läks ta inimese juurde. Äkki oskab tema aidata. Aga inimene ei saanud hobusest aru ja mõtles, et hobusega oleks kergem põllutöid teha. Kui ta juba ise siia tuli, siis viis inimene hobuse teiste juurde lauta. Andis talle heinu ja kaeru. Päeval pidi hobune tööd tegema ja õhtul sai tallis magada. Sellest ajast peale elab hobune inimese juures ja hirnub.

KUIDAS KAELKIRJAK SAI OMALE PIKA KAELA
Kunagi ammu aega tagasi olid kaelkirjakutel lühikesed kaelad. Kord oli üks kaelkirjak, kes oli väga lühike ja hüppas väga hästi. Ta tahtis ühe kõrge puu tipust mahlakaid lehti kätte saada ja hüppas üles. Ta pea jäi kahe oksa vahele kinni ja venis nii palju kuni jalad olid maas. Sellest ajast peale on kaelkirjakutel pikad kaelad.

MIKS ON KAELKIRJAKUL PIKK KAEL
Oli kord loomaaias kari kirjakuid. Teised loomad rääkisid, et vabas looduses on nii hea, õhk on värske ja toitu on palju. Seepeale otsustasid kirjakud põgeneda ja vabasse loodusesse pääseda. Nad jooksid ja jooksid kuni aed tuli ette. Põmm! Pea oli aias kinni, nad hakkasid sikutama. Sikutasid ja sikutasid ning kael aina pikenes. Lõpuks said nad pea sealt välja. Neil oli kael nüüd nii pikk, et said ise puu otsast süüa võtta. Söömise käigus kadus neil isu põgeneda.

KUIDAS TEKKISID SEBRALE TRIIBUD
Kord nägi sebra end vette vaadates ja talle tundus, et ta on liiga valge. Sebra otsustas ühe suure puu alla päevitama minna. Aga sebra oli nii väsinud, et jäi puu alla magama. Ta magas kuni ööni. Päikese loojangu ajal oli aga puu vari sebra peale pööranud ja kuna puul olid harulised oksad, siis tekkisid sebrale päevitades triibud. Ka tema lastel olid sündides triibud ja nende lastel, jne. Sellest ajast peale ongi sebral triibud.

KUIDAS SEBRA ENDALE TRIIBUD SAI
Elas kord üleni valge sebra. Tal polnud ühtegi sõpra, ainult tindipott oli ta kõrval. Sebra kujutas ette, et see räägib. Üks päev ei viitsinud sebra enam tindipoti juttu kuulata ja lõi ta ümber. Sebra hakkas nii palju naerma, et kukkus selili ja püherdas end tindi sees. Kui ta püsti tõusis, olid tal triibud. Sebra oli nii õnnelik, sest enam ei olnud ta keha üleni valge. Nüüd oli tal palju sõpru. Sellest ajast peale on kõikidel sebradel triibud.

MIKS ON ELEVANDIL SUURED KÕRVAD
Mitu aastat tagasi olid elevandil väikesed kõrvad. Ühel päeval olid inimestel võistlused. Võistlus seisnes selles, et kes viskab kivi kõige kaugemale. Oh, imet! Seal võistlejate hulgas oli ka Vanapagan. Natuke kaugemal olid elevandid selili, mõlemad kõrvad kahele poole lahku. Iga võistleja viskas kaks kivi. Vanapagana esimene kivi lendas ja lendas, suur kivi kukkus otse elevandi pisikesele kõrvale. Vanapagan viskas teise kivi. Kivi lendas otse selle sama elevandi teise kõrva peale. Elevandi kõrvad venisid suureks kui ta neid kivi alt välja tõmbas. Sellest ajast peale ongi elevantidel suured kõrvad.

MIKS ON PAPAGOI VÄRVILINE
Oli kord üks mets. Selles metsas kehtis seadus, et iga heategu saab tasutud. Seal elasid pruunid papagoid. Ühel ilusal päeval hakkas mets klaasikillust põlema. Kõik loomad ja linnud olid ehmunud. Linnud said ära lennata, aga loomad ei saanud midagi teha. Üks pruun papagoi soovis loomi aidata, kuid tal ei tulnud ühtegi mõtet. Järsku kargas talle pähe, et läheb tiiki, kastab end veega, lendab metsa kohale ja saputab vee maha. Kuna ühest korrast ei aidanud, siis kordas ta seda tegevust veel mitu korda. Metsajumal nägi papagoid teisi aitamas ja tal hakkas temast kahju. Tal oli kohe nii kahju, et hakkas nutma. Ta nuttis nii kaua kuni tulekahju oli kustunud. Tänuks loomade aitamise eest andis Metsajumal papagoile värvilise sulestiku. Sellest ajast saati on papagoid värvilised.

KUIDAS SEBRA ENDALE TRIIBUD SAI
Oli ilus päev. Sebra päevitas rannal. Siis jäi ta magama. Magamise ajal läksid sebral mõned kohad põlema. Ärgates nägi sebra, et tal on mõned mustad triibud. Nüüd jäid tal eluks ajaks mustad triibud.

KUIDAS KAELKIRJAK ENDALE PIKA KAELA SAI
Enne ei teatud nime kealkirjak, vaid teda hüüti täpiliseks. Kord jalutas täpiline jänesega puu all. Nad rääkisid ja rääkisid kuni täpilisel jäi pea okste vahele. Jänes naeris. Täpiline venitas kaela, korraga läks oks katki ja täpilisel oli pikk kael. Jänes mõtles, et su nimi võiks olla kaelkirjak.

MIKS ON REBASEL VALGE TUTT?
Rebane käis Peeduga talvel ringi. Rebasel oli koguaeg saba lume sees. Ta küsis Peedult: „Miks mu saba valge on?“ Peedu ütles, sellepärast et sul on saba koguaeg lume sees. See valge asi on tutt.“

KUIDAS MADU SAI ENDALE PIKA KEHA
Üks paks ja lühike madu roomas kord mööda teed. Ta tahtis endale pikka ja mitte nii paksu keha. Ta tahtis inimestelt abi paluda, aga ta ei teadnud, et inimesed teda vihkavad. Kui ta läks inimestelt abi paluma, sai ta kaikaga vastu pead. Madu sai väga kurjaks ja läks sellele lööjale järele, et teda hammustada. Aga madu jäi ukse vahele, ta pingutas ja pingutas kuni sai lõpuks sisse. Toas nägi ta peeglist, et ta on pikk ja ei ole enam paks. Ta oligi saanud, mida ta tahtis. Sellest ajast peale ongi madudel pikk keha ja nad on väga kurjad.

KUIDAS TEKKISID JÄÄKARUD JA JÕEHOBUD
Palju-palju aastaid tagasi elasid maailmas koos teiste loomade ja praeguste loomade eelkäijatega ka jõekarud. Nad elasid Aasias. Neil oli seal väga palav olla, sest neil oli praeguste jõehobude kehaehitus, aga ka jääkaru paks valge karv. Ühel eriti palaval päeval oleks üks jõekaru peaaegu kuumarabanduse saanud. Sellepärast läks ta koju, pakkis asjad kokku, astus õue ja hüüdis:“Mörr-mörr, mmmör-mööööörrr!“ teised jõekarud võtsid temast eeskuju, jooksid koju, pakkisid asjad ja kiirustasid esimesena minema hakanud jõekarule järgi. Nad muudkui kõndisid ja vahepeal võtsid kohvrid ja väiksed karud selga, kes veel ujuda ei osanud ning ujusid. Lõpuks jõudisd nad Antarktikasse. Seal oli mõnusalt jahe. Seal leidus söögiks kahte sorti veidraid taimi. Pooltele meeldis üks lillakas taim, sest see meenutas natuke toitu, mida nad Aasias olid söönud. Teistele meeldis aga roheline taim, sest see ei meenutanud nende palavat eelmist kodu. Nendel, kes sõid lillat taime, hakkasid karvad vähehaaval ära kukkuma kuni lõpuks oli neil ainult hall nahk. Selle halli naha peal polnud ainsatki karva ja neil hakkas väga külm. Suurest külmast läks neil nahk krobeliseks ja nad otsustasid kolida Aafrikasse, sest olid kuulnud, et seal on piisavalt soe. Aga nendel jõekarudel, kes sõid rohelist taime, hakkas nina järjest väiksemaks ja peenemaks muutuma kuni neil ei olmnud enam suur nina, vaid keskmine koon. Nad ise jäid samuti kõhnemaks. Nad elasid oma tavapärast elu edasi, aga taimede asemel hakkasid nad liha sööma, sest nad ei tahtnud päris sipelgaks kahaneda, aga nad ei viitsinud ka uuesti kolida. Lillat taime söönud loomade nahk jäigi krobeliseks, aga nad ei harjunud ka selle soojaga kunagi päris ära ja käisid tihti suplemas. Kui inimesed neid nägid, panid nad neile nime: jõehobud. Aga kui nad nägid rohelisi taimi söönud loomi, pandi neile nimeks jääkarud. Vaat sedasi tekkisidki jääkarud ja jõehobud.

No comments: