TALLINNAS

Reede hommik võttis meid vastu lume ja lörtsiga. Polnud just parim ilm reisimiseks, aga mis teha. Mardo isa abiga said kõik need turvaliselt raudteejaama, kel omal autot polnud. Tänud talle abi eest! Ootasime veel Adeelet emaga, aga rong jõudis enne neid kohale. Neil tuli bussiga hiljem järgi sõita. Rongis oli ruumi lahedalt. Piletimüüja kontrollis piinliku täpsusega kõiki õpilaspileteid (nagu võiks selles eas lapsed veel olla midagi muud kui õpilased!), aga eks ta tegi oma tööd. Sõit laabus lahedalt. Õpetaja ei pidanud tundma kordagi piinlikkust "oma" laste pärast. Puhusime mõnusat juttu ühe memmega, kes ka lapsi kiitis.

Tallinn võttis meid vastu korraliku lumemölluga. Ostsime trammipiletid. Trammipeatuses uurisime välja, mis number tramm meid Kadriorgu viib. Ootasime siis number 1 ära. Sisse minnes tuli igaühel oma pilet komposteerida. Valida oli uue ja vana kompostri vahel. Õpetajal oli sahmimist küllaga, et kõik abistada. Reisisaatja istus ukse kõrval ja vaatas pingsalt aknast välja, ju siis selline abi ei kuulu tema kompetentsi. Ei saa aru, milles siis tema töö üldse seisnema peaks? Aga pole hullu, saame ka ise hakkama! Kadriorus oli aega parki uudistada, vaatamata lörtsile, mis krae vahele kippus. Lumest kaevasime välja päikesekella ja partide juures kordasime loodusõpetuses õpitut. Uudistasime Kreutzwaldi monumenti ja "magavat" roosiaeda. Veidi kõhe oli mööduda presidendi lossist, sest seda valvasid püssidega sõdurid. Poisid ikka usutlesid, et kas need on ikka päris relvad. Kadrioru lossi taga olev aed oli juba talveks suletud. Pugesime siis varakult lossi varjule. Lahked lossipreilid võtsid meid seal vastu. Riietehoiutädi tundus esialgu karm, aga lõpuks sulas ta nii üles, et ei jõudnud meie lapsi ära kiita. Karel kurtis, et varbad on täiesti märjad. Tädi kuivatas ta saapaid radiaatoril meie lossis oleku aja. Andsime teada, et Adeele on emaga ka tulemas ja alustasime ringkäiku. Kaunis ja lahke lossipreili alustas ladina keele tunniga, milles õppisime selgeks lossi ehitaja nime ja saime teada lossi vanuse. Mööda pikka ja kaunist treppi tõusime teisele korrusele. Peasaali jõudmine võttis esmalt hinge kinni oma iluga. Saali põrandal istudes vaatasime pilte lossi välispildist ja uudistasime aknaid, mille järgi määrati ära lossirahva ruumide asupaik. Lõpuks olime kõik selili põrandal maas ja kuulasime lugu laemaali kohta. Selgeks sai Venemaa vapp. Hämmastav oli see, et ühelt poolt saali akendest välja vaadates olime esimesel korrusel ja teiselt poolt välja vaadates olime teisel korrusel. Kuulsime, kuidas on loss seotud president Konstantin Pätsiga. Ühes saalis mängisime kunstiteadlasi, kes tähtsa näoga käed seljal pilte uurivad ja otsisime üles maalid Peeter I-st ja Katariina I-st. Edasi liikusimegi sealt kas Peetri või Katariina sammudega. Tutvusime Peetri magamistoaga, kus ta küll kunagi maganud pole, imetlesime kaunist ahju, saime kuulda lossi salakäikudest, jne. Lõpuks jagati kõigile laiali värvipliiatsid ja paberid, kuhu oma laemaal joonistada. Enne lahkumist viidi meid veel preemiaks korrus kõrgemale. Enne lahkumist osteti kaasa postkaarte, värviraamatuid, märke ja teekarp.

Keskilinna tagasi sõitsime trammiga. Hobujaama peatusest läksime Solarise keskusesse. Põnevuse mõttes läbisime tunneli. Vaatasime üle kuulsaks saanud mobiilidest valmistatud pingid. Uues keskuses sõitsime eskalaatoriga teisele korrusele, et pisut einetada. Valisime selleks Hesburgeri. Vahest ju võib! Teenindus oli kiire ja müüjad kannatlikud kui maalapsed just kõige kiiremini ei suutnud otsustada ja raha leida. Lõpuks suruti õpetaja lausa laua taha istuma ja sooviti head isu ning rahustati, et kõik saavad söönuks. Õpetaja oli sunnitud sööma oma elu teise hamburgeri.

Kõhud täis, kõndisime vanalinnast läbi Vabaduse väljakule. Maa-aluses tunnelis ootas meid Ahhaa keskus. Peale meie oli seal üks poiste sünnipäeva seltskond. Kuna parasjagu paigaldati 4D kino aparatuuri, siis oli veidi müra ja sagivaid ehitusmehi. Lepituseks selle eest kingiti kõigile pastakad. Giid näitas ära kõik võimalused ja siis läks mölluks lahti. Kes sõitis vormeliga, kes läbis peeglilabürinti, kes katsetas oma reageerimiskiirust, tõmmati köit, otsiti liivast varandust, mängiti jalkat ja korvpalli, vahetati vormelil rehve ja pandi kokku mootorit, ... Kui kaks tundi hakkas täis saama, oli aeg lahkuda. pead olid märjad ja riideid vähemaks kistud. Nüüd tuli end jälle hoolega sisse pakkida ja lumemöllu sukelduda. Vaatasime ja katsusime üle veel vabadussamba ning rühkisime Balti jaama poole. Teel vaatsime üle veel tähtsad hooned - Raekoda, Stenbocki maja. Viimase raha lõime R-kioskis sirgeks. Rong oli puupüsti täis. Õpetaja pidi päris jõhkralt ruumi tekitama, et kõik istuma saaksid. Ega naljalt ükski eesti inimene ikka lapsele ruumi ei tee kui lausa ei nõuta! Olen kindel, et Skandinaaviamaades oleks kõik hoopis teisiti! Viimasel ajal on olnud võimalus seal ringi liikuda ja näha hoopis teistsugust suhtumist. Aga lõpp hea, kõik hea. Varsti vabanes isegi terve pingivahe ja õpetaja "känguru hüpe" hõivas selle kärmelt. Millegipärast ei öeldud peatusi ja pimedas oli päris raske määrata jaamasid. Oleks võinud Raplastki mööda kihutada. Jaamas kadusid kõik väga kiirelt, mõni üksik tuli selle peale, et õpetajale teada anda oma lahkumisest. Selles osas peame mingid reeglid paika panema, sest õpetaja oli üsna nõutu pimedas jaamas. Tänan Marta ema hoolimise eest!