Ilus ilm nagu tellitud! Algklassid valmis minema. Tuju hea. 1.klass läheb Kumma külla õp.Annele külla, 2.kl asub teele Steni juurde ja 3.-4. kl. Puraviku sepikotta. Õp.Hele-Mall uuris enne välja kõige lühema tee läbi metsa ja selgitas välja ka koerte asukohad. Võime nüüd julged olla ja muudkui astuda. Teel käivad silmad ringi - loodus vahetab värve. Toominga tänaval uudistame peenramaid ja kaeme, kuidas saak ja mis veel koristamist ootab. Uudistame sipelgapesa, seeni, ussilakka, mädarõikalehti, sõnnikuhunnikut, suurt kivi, ussikeelt, alõtsasid, ... Ja siis ta hakkabki paistma. Esmalt õige pisike.
Siis juba suurem ja veel suurem ...
... kuni olemegi kohal. Koputuse peale avab sepp Harri ise ukse. Kohe võtab meist vastu kuum õhk ja sepp haarab haamri. Ääsil hõõguvad söed, raud aetakse kuumaks ja mõne löögiga sünnib meistri käe all nael, esmalt kolmandikele ( nende õpetaja oli ka sepa esimene õpetaja!) ja siis meile. Sõnavarra saame uued sõnad ääs ja alasi. Koos sepaga toimetab töökojas kaks sepaselli, kes ametit Vigala koolis õppinud. Teises ruumis saab näha palju seppade käte alt tulnud töid - mõõgad, nagid, hinged, roosid, karikad, kellad, kiivrid, laevad, ... Aina vaata ja imesta! Seinal ripub ka sepa nahkne põll. Silmad aga rändavad ikka kõrgemale, hing ihkab juba teisele korrusele pääseda. Nii me turnimegi kuni oleme päris üleval väljas. Mõne põlved juba värisevad, aga sellele vaatamata saavad üles kõik. Näha on palju vanaaegset kraami. Suur jalgadeta laud meeldib. Mugav on metalltool, see on meistri üks esimesi töid ja müügiks ei lähe. Kokku on tuulikul 7 korrust. Vanust paarsada aastat. Sepikoda on olnud siin 7 aastat. Selle ajaga on mehed lausa imet teinud. Varemetest on sündinud uhke hoone. Kui luugid valla lastakse, siis võtab kohe ahhetama. Rõdulgi teeme tiiru ja näeme müüri paksust, oma meeter tuleb ära. Kellel küsimus keelel, see aga pärib ( õpsid paistavad eriti huvilised olema ). Imestama paneb ka kõrvalhoone murukatus. Lustlik on tuulelipp sepaga. Näpuga katsume üle ka kivisöe. Enne lahkumist küsib sepp, kas ka meie hulgast võiks seppasid sirguda. Mõni hääl kinnitab seda. Tagasi kooli jõuame täpselt söögiajaks. Söögisaalis näeme ka teisi matkaselle. Kõigil oli tore päev olnud. Madliin ütles, et tal on ainult jalad kulunud.
Ilus ilm nagu tellitud! Algklassid valmis minema. Tuju hea. 1.klass läheb Kumma külla õp.Annele külla, 2.kl asub teele Steni juurde ja 3.-4. kl. Puraviku sepikotta. Õp.Hele-Mall uuris enne välja kõige lühema tee läbi metsa ja selgitas välja ka koerte asukohad. Võime nüüd julged olla ja muudkui astuda. Teel käivad silmad ringi - loodus vahetab värve. Toominga tänaval uudistame peenramaid ja kaeme, kuidas saak ja mis veel koristamist ootab. Uudistame sipelgapesa, seeni, ussilakka, mädarõikalehti, sõnnikuhunnikut, suurt kivi, ussikeelt, alõtsasid, ... Ja siis ta hakkabki paistma. Esmalt õige pisike.
Siis juba suurem ja veel suurem ...
... kuni olemegi kohal. Koputuse peale avab sepp Harri ise ukse. Kohe võtab meist vastu kuum õhk ja sepp haarab haamri. Ääsil hõõguvad söed, raud aetakse kuumaks ja mõne löögiga sünnib meistri käe all nael, esmalt kolmandikele ( nende õpetaja oli ka sepa esimene õpetaja!) ja siis meile. Sõnavarra saame uued sõnad ääs ja alasi. Koos sepaga toimetab töökojas kaks sepaselli, kes ametit Vigala koolis õppinud. Teises ruumis saab näha palju seppade käte alt tulnud töid - mõõgad, nagid, hinged, roosid, karikad, kellad, kiivrid, laevad, ... Aina vaata ja imesta! Seinal ripub ka sepa nahkne põll. Silmad aga rändavad ikka kõrgemale, hing ihkab juba teisele korrusele pääseda. Nii me turnimegi kuni oleme päris üleval väljas. Mõne põlved juba värisevad, aga sellele vaatamata saavad üles kõik. Näha on palju vanaaegset kraami. Suur jalgadeta laud meeldib. Mugav on metalltool, see on meistri üks esimesi töid ja müügiks ei lähe. Kokku on tuulikul 7 korrust. Vanust paarsada aastat. Sepikoda on olnud siin 7 aastat. Selle ajaga on mehed lausa imet teinud. Varemetest on sündinud uhke hoone. Kui luugid valla lastakse, siis võtab kohe ahhetama. Rõdulgi teeme tiiru ja näeme müüri paksust, oma meeter tuleb ära. Kellel küsimus keelel, see aga pärib ( õpsid paistavad eriti huvilised olema ). Imestama paneb ka kõrvalhoone murukatus. Lustlik on tuulelipp sepaga. Näpuga katsume üle ka kivisöe. Enne lahkumist küsib sepp, kas ka meie hulgast võiks seppasid sirguda. Mõni hääl kinnitab seda. Tagasi kooli jõuame täpselt söögiajaks. Söögisaalis näeme ka teisi matkaselle. Kõigil oli tore päev olnud. Madliin ütles, et tal on ainult jalad kulunud.
No comments:
Post a Comment