Kirts ja kärts,
läbi saigi märts.
Metsa ääres sirgub lill,
käes on kevadkuu aprill.
Päike jagab sooja pai,
kui käes on mai!
Kevadel on ilus ilm,
vahel on ka vihmapilv.
Puudel pungad puhkevad,
tulbil õied uhkemad.
Kevadel on suured silmad,
päikselised on need ilmad.
Toamõnudel on lõpp,
lilled lahti lähvad plõks
Allee on kaskedest roheline,
aas on nurmenukkudest kollane.
Mets on sinililledest sinine,
aed on tulpidest punane.
Päike paistab, ilm on soe,
külmad ööd üldse ei loe.
Talve jõud on raugend ammu,
kevad teinud oma esimese sammu.
Ema avab akna pärani,
aknast kostub kõva kära.
Ei tea, kes küll nii teeb?
Ema lausub: „Need on linnud kevadel!“
Kevadel on ilus ilm,
eemal paistab vihmapilv.
Loodus aina rohkem tärkab,
seda mina aina märkan.
Kevadel on ilm väga ilus,
keegi pole enam vilus,
päike paistab, rõõmus meel,
ojakene voolab teel.
Kevad on nii tore,
mai on eriti lahe,
talv on külm ja kole,
kevadtuul on mõnus ja mahe.
Kevadel pungil on lehed,
sellest teavad vaid tugevad mehed.
Uuesti kasvama hakanud muru,
rebane maha on jätnud uru.
Saabunud on kevade vägi
ja sulanud lumemägi.
Puhkab kelgumägi,
orava peost kukub käbi.
Kevad ärkab taas,
kõik lilled juba maas.
Sulanud on lumi,
varsti käes on suvi.
Kui kevad on käes,
siis tull puhub lääs.
Lastel mõtteid pea on täis,
kuidas talv siin käis.
Puud kõik need õitsevad.
Saagid tulevad maitsevad.
Linnud siristavad.
Lapsed hoopis vilistavad.
Oja ääres varsakabjad
sosistavad tasa, et
põllu otsas paiselehed
ootavad sind väga.
No comments:
Post a Comment