SÜGISE TERVITAMINE

Pärast õunajooksu ja lõunasööki panime kummikud jalga ja joped selga ( mõni arvas, et pole vaja ). Kotid selga ja teele. Taevaluugid olid kinni. Esimene peatus oli varsti. Tädi Silva väravasse oli lahkelt kast õuntega pandud. Kes soovis, see proovis. Peatusi oli mitmeid, sest uurisime puid. Eriti uurisime nende vilju ja seemneid. Kaasas olid ka luubid, et täpsemalt loodust uurida. Teejuhiks oli Germo, sest sihiks oli tema koduküla Valtu-Nurme küla. Kaesime ilusaid koduaedu ja Germo tutvustas külarahvast. Mõõtsime suure kivi ümbermõõtu, ronisime teise kivi otsa. Põnevad olid vanad põllutööriistad. Armsad aga kohatud lambad ja kassike. Lõpuks olime külaplatsil. Oh seda rõõmu! Suvel sai külaplats endale toredad kiiged ja ronimisredelid. Lustiti mõnuga. Suudeti sõbralikult koos mängida. Varsti kutsus õpetaja kõik suure laua ümber. Lina oli lauale seatud ja nüüd võis igaüks oma kotist midagi pakkuda. Mihkel kostitas kõiki sünnipäeva puhul. Pikalt istuda ei mallatud, sest mäng ootas. Kell oli aga armutu ja tuli peagi kotid kokku pakkida ning tagasiteele asuda. Tagasiteel kogusime kooli kaasa ühtteist, et neid homses loodusõpetuse tunnis veel lähemalt uurida. Rivi venis õige pikaks, sest õpetaja kiirustas esimesi bussile jõudma. Nüüd hakkas ka vihma piserdama. Oli kordaläinud rännak. Loodetavasti ei saanud keegi nohu.