Rongisõit läks ladusalt, piletimüüjalt saime kiita, et kõik õpilaspiletid korras ja kontrollivalmis. Tallinnasse jõudes tõmbasime kapuutsid pähe, kindad kätte ja rühkisime vanalinna. Seekord kõndisime läbi Rataskaevu tänava, et uudistada seal asuvat kaevu ja saladuslikku kummitustoa akent. Taas vaatasime üle Raekoja platsi ja hoone ning tuletasime meelde varem kuuldut. Peatuse tegime veel Harju tänaval. Vanalinna tänavatel kohtasime koolinoori orienteerumiskaartidega. Meiegi suured pidid sel päeval koolis mängima geoseiklust GPS seadmetega. AHAA keskus oli koolilastest tulvil. Meil olid aga filmiseansid broneeritud ja saime kohe kinno. Vaatasime filmi "Kosmoseralli". Sisulises mõttes oli see õpetajale pettumus, aga 4D kogemus oli võimas. Nii võimas, et mõni loobus juba enne, mõni poole filmi pealt. Pärast seda uudistasime Euro näitust. Tutvuda sai turvaelementidega, mängida mitmeid rahateemalisi mänge, panna kokku puslet, katsuda käega pimedatele mõeldud märke, jpm. Aeg läks lennates, õhupallid taskusse pistetud, asusime teele Bastioni käikude poole. Seal ootas meid giid Grete. Esmalt vaatasime humoorikat multifilmi Tallinna ajaloost. Siis asusime juba teele käikudesse. Esmalt võtsime suuna minevikku. Läbisime teel käikude erinevaid etappe - kodutute asupaik, punkarite peidupaik, tsiviilkaitsevarjend, pommivarjend märtsipommitamisel, kummitused, vangikong, sõjameeste tegemised, ... Lisaks vaatasime veel filmi käikude legendidest. Lapsed olid huvilised, kuulasid hoolega ja küsisid palju küsimusi. Tulevikku sõitsime rongiga. Teel vaatasime järjekordset vaimukat filmi elust Maal. Nii jõudsimegi aastasse 2219 - 1000a Tallinna. Lõbus oli vaadata väljapanekut tulevastest arheoloogilistest leidudest. Mõtlemapanev oli slaidikava tuleviku Tallinnast. Laste reaktsioonid olid ehedad. Poolteist tundi möödus märkamatult. Nina õue pistes oli tõeline ehmatus - paks lai lumesadu. Kiirustasime Solarisse kõhtu täitma. Einestasime Hesburgeris. Juba eelmisel korral jäi sealt hea mulje - kiire ja viisakas teenindus. Mõni läks teisele ringile. Kommipoest ostsime kaasa kommikotid. Nüüd läks päris kiireks, et rongila jõuda. Teel silitasime veel korstnapühkija ( skulptuur ) nööpi. Ken tõi sealt saadud "õnne" veel õpetajalegi. 10 minutit enne väljumist olime rongis ja valmis tagasiteeks. Elevust oli palju, õpetaja pidi aeg-ajalt hääli maha suruma. Kõik olid väga rõõmsas tujus, sõbralikud ja üksmeelsed. Lausa lust oli neid vaadata ja jälle võisin tõdeda, et mul on VÄGA HEAD LAPSED!!! Teiega on rõõm reisida. Tänan Marta ema, et ta meid saatis ja turvas. Tänud ka kõigile abivalmis vanematele, kes aitasid transpordi korraldamisel. Kaunist vaheaega!
No comments:
Post a Comment