SPORDIPÄEV

Täna toimus ootamatult spordipäev. Lihtsalt ilm oli nii ilus ja eelmisel esmaspäeval jäi ju vihma tõttu see ära. Kõigil olid dressid niikuinii kaasas, sest kehaline oli ju tunniplaanis. Joosti pikka ja lühikest maad, hüpati kaugust ja visati palli.

LAULUPIDU RAPLAS

See nädalavahetus oli toimekas. Laupäeval osales meie kooli mudilaskoor maakonna laulu- ja tantsupeol "Veere, veere, päevakene". Mudilaskoorid olid proovidegraafikus jäetud targu viimasteks, et pikka ootamist vältida. Kui õpetaja lauljad veerand kolm lauluväljaku servas kokku kogus, siis oligi kohe lavale minek ja proov. Laul kõlas väga uhkelt. Koos oli ka 17 erinevat mudilaskoori. Ilm pidas suhteliselt hästi end ülal, isegi palav olla kaare all olnud. Kohe peale proovi tõttasime Ühisgümnaasiumisse lõunale. Oodata tuli pikas järjekorras enne kui makaroniports kätte saadi. Olimegi viimased sööjad. Kell näitas juba seda aega, et peaksime olema rongkäigu kogunemispunktis, aga tühja kõhuga ei saa ka ju minna. Viimasel hetkel jõudsime Karmeni parklasse omale kohale ja jõudsime veel õhupallidki täis puhuda. Direktor juba ootas meid siin kooli lipuga. Õpetaja Eve-Mai õpetas veel selgeks mõned hüüdlaused. Kähku ridadesse, kooli embleem rivi ette ja võiski minna. Tore oli marssida läbi linna, mille tee äärtes palju rahvast ja rõõmsaid nägusid. Tore oli kuulda tervitusi oma koolile. Tore, et paljud vanemad olid tulnud lapsi innustama. Meid saatsid kolm tragi ema, kes riietekuhjasid kandsid ja asjad lauluväljakule toimetasid ning muidugi pidevalt hõigetega meid toetasid. Lauluväljakul otsisime silmadega ruttu üles oma kooli lapiteki, mille üheksanda tüdrukud koos õpetaja Koiduga äsja valmis õmblesid. Pidu läks käima peojuhtide Maili ja Oti juhtimisel. Muusikud olid ansamblist MAA-MEEL. Esinesid rahvatantsurühmad, lastekoorid, meeskoorid, poistekoorid, naiskoorid, segakoorid, puhkpillimängijad. Mudilaskoorid laulsid kaks laulu. Ilm pidas peaaegu lõpuni vastu, pool tundi enne lõppu otsustas üks pilv just lauluväljaku kohal maale tulla. Ja seda veel koos rahega. Keebid sikutasime küll kohe selga, aga eks varbad said ikka kasta. Mis teha kui ilma vihmata ei saa kohe ükski laulupidu Eestimaal mööda minna. Aga tundus, et laste tuju ei langenud. Mõned väljavõtted päevaraamatutest:
Me käisime Raplas laulupeol ja ma esinesin seal kahe lauluga. Rongkäik oli vahvam kui kunagi varem, sest ma hoidsin Valtu kooli märki koos Lauraga direktori ees. Meie kõrval kõndisid Gerda ja Maarja-Johanna. Oli uhke tunne kui hüüti „Elagu, Valtu kool!“ ja meie hüüdsime siis UUUUUU! Tee, mida kõndisime oli väike. Laulupeol oli vahva ja pärast esinemist ostsin kõrvarõngad. Need olid hõbedased Hello, Kittyd. Lahe!
Proov hakkas meil pool kolm. Pärast proovi oli söömine. Me saime söögi kätte siis kui teised olid lõpetanud. Siis hakkas rongkäik. Mulle meeldis see aga kõige rohkem. Meeldisid Maili ja Ott. Tantsud meeldisid mulle rohkem kui laulud.
Ma esinesin Raplas laulu-tantsupeol. Kui kohale jõudsin, siis võtsin kõigepealt koha sisse. Proovisime veel laule mitu korda läbi harjutada. Pärast proovi läksime sööma. Me pidime pool tundi järjekorras ootama, aga see tasus ära, sest seal oli sama maitsev toit kui meie koolis Kui algas rongkäik, siis võtsime rividesse ja õpetaja andis meile kollased õhupallid. Direktor hoidis lippu. Kui rongkäik lõppes, hakkaski esinemine. Mul tulid ema ja õde vaatama.Mina arvan, et meil läks väga hästi. Kui viimased veel esinesid, siis hakkas vihma sadama ja tuli isegi rahet.

KOHVIFILTRITEST SAID LIBLIKAD

Valmistume õppeaasta lõpetamiseks. Tuleb kokku pakkida ka kõik oma sel poolaastal valminud kunstitööd. Et paberkotid veidi rõõmsama näo saaksid, valmistasime valgetest kohvifiltritest liblikaid. Selleks värvisime need vildikatega kirjuks ja pistsime värvitud osa vette ning lasime värvidel mööda paberit voolata. Kuivanud filtritest lõikasime liblikad välja ja liimisime need kottidele koos tükikese taevaga.

VIIMANE MAALIMISTUND SEL AASTAL

Viimases kunstitunnis maalisime päikest ja suvetaevast. Loodetavasti tuleb ka sel suvel rohkem neid päevi nagu meie piltidel, et pilved jäävad päikese taha, mitte vastupidi.

REIS KAGU-EESTISSE 4

Kell sai juba pool seitse õhtul ja õpetajal hirm, kas Munamäe torn ikka lahti on veel. Oli küll! Esimesed vihmapiisad langesid. Me olime ju tõsiselt valmistunud vihmaseks ilmaks. Hulk kummikuidki oli kaasa taritud ja kui neid poleks olnud, siis oleks kindlasti neist puudust tundnud. Pärast tõsist ähkimist olime ülal tornis ja vihm piserdas õhetavaid põski. Tujul ei lastud sellest küll langeda. Kõrgusehirmu kellelgi polnud. Joonase ema jäi alla pildistama ja tema ristiti tornist alla vaadates Pöial-Liisiks. Suveniirid ostetud pugesime bussi. Järgmisel päeval oli tore koolis lugeda Andrus Kivirähki juttu Munamäe suveniiridest ja talveniiridest. Pilt oli kohe täpselt silma ees. Omaette elamus oli ka kuivkäimla kasutamine. Nüüd läks vaja õpetaja suurest kotist ( mis mõnda hommikul imestama pani) paberirulli ja desinfitreerimisvahendit kätele. Sealt sai ka abi üks hõõrutud kand, sealt tulid välja joonistamistarbed ja Ivo Linna viktoriiniraamat ja veel muud vajalikku. Võru linnas külastasime veel kaubanduskeskust ja keerasime bussinina kodu poole. Et pikk tee kiiremini mööduks lahendasime viktoriini, kus tuli näidata palju päeva jooksul kuuldust-nähtust meelde jäi. Võitjateks tulid võistkonnad Tuletorni lapsed, Esiots ja Lambad on parimad. Kirjutasime ka lustakaid järjejutte möödunud päevast. Nüüd sai alles nalja! Terve päev joonistasid noored kunstnikud oma muljed paberile. Järgmisel päeval sai kogu koolipere juba tänu neile piltidele osa meie muljetest.

Koju saime alles kella 11 paiku, aga järgmisel päeval särasid siiski enamusel silmad saadud elamustest. Õpetajad pidasid reisi kordaläinuks. Lapsed olid vaprad ja toredad, virisejaid kaasas polnud. 2. ja 3. klass sobivad omavahel hästi kokku, kaasas olnud sõbrad kohanesid kiiresti. Buss ja bussiijuht olid tasemel nagu ikka. Eelarve oli paigas, ümbrikku jäi lõpuks alles 5 krooni. Nüüd ootan laste muljetega päevaraamatuid.

REIS KAGU-EESTISSE 3

Vahepeal võttis õpetaja kõne Piusale ja teatas giidile, et me tuleme pisut hiljem kui kokkulepitud. Sõita tuli nüüd umbes tunnike. Taas sai bussis räägitud, mis meid täpsemalt Piusal ees ootab. Loomulikult sai kotist nosida ka head ja paremat, mis emal kaasa pandud. Piusal võttis meid vastu tore ja lustakas giid. Ka õpetaja nägi esimest korda Piusa uut välimust. Koobaste ette on ehitatud hoone ja sisse pääseb ainult piletiga. Piletiks oli tore postkaart, mis mälestuseks jääb. Tutvusime veidi liivakaevanduse ajalooga ja siis sai juba kõike oma silmaga näha. Enam koobastesse kahjuks sügavalt sisse ei pääse turvalisuse tõttu. Temperatuur oli nulli ringis. Kuulsime ka seal talvituvatest nahkhiirtest. Koobastest väljudes valmistasime endale kingituse. Igaüks sai pudelisse kallata kihi erivärvilist liiva. Väga kaunis pudel sai lõpuks valmis. Edasi võtsime suuna maapealsesse karjääri. Oleksime sattunud nagu kõrbesse. Ja nüüd läks möllamiseks lahti. Joosti, veeretati, kukerpallitati,jne. Liiva jätkus hamba alla ja pükste sisse, kõrvadest ja sokkidest rääkimata. Kaevati koopaid( Andal ja Adeelel valmis tõeline arhitektuuriime) ja ehitati losse. Greete "küpsetas" õpetajale liivakooke erivärvilistest liivadest. Mardo ja Triinu valmistasid "liivamaale". Karel sundis õpetajat endaga võidu mäest alla jooksma. Lustiti täiega. Carmeni valged püksid olid omandanud kollase jume. Enne bussi jõudmist püüdsime end liivast puhtaks saada. Renek tassis vist osa liiva kummikutes kojugi. Jälle bussi ja Munamäe poole teele.

REIS KAGU-EESTISSE 2

Taevaskoja juurde sõites pidas õpetaja hinge kinni, et ilm ikka kuiv püsiks. Pidas! Sääsed olid ka hoos. Bussi juures sussutasime kõik kaitsva vahendiga üle ja asusime matkale. Teel oli õpetaja jutustanud mitu legendi, nüüd tuli need koha oma silmaga üle vaadata. esmalt imetlesime Ahja jõe ilu ja võimsust. Emalättel pesid kõik hoolega silmi, et saada head nägemist ja 7 aastat nooremaks. Vaadatud said nii Väike-Taevaskoja kui ka Suur-Taevaskoja. Suure Kalju juures solistati kättpidi jões ja need, kes kummikutega olid, paterdasid ka vees. Üle vaatasime Neitsikoopa, Salakuulajakivi, kaldapääsukeste pesad, liivakivi värvilised kihid.

REIS KAGU-EESTISSE 1

Teisipäeva hommikul tuli vara tõusta, sest pikk reis oli ees. Pool kaheksa olid kõik Kaereperes kohal. Teele asus 2. ja 3. klass täies koosseisus + mõned sõbrad = 31 inimest. Tuttav bussijuht Ants kostitas nagu ikka kõiki kohe piparmündi kommiga ( ta teab juba hästi kuidas meie südamed kipuvad pahaks minema ). Suuna võtsime esmalt Järvamaale, siis Jõgevamaale, Tartumaale, Põlvamaale, Võrumaale. Kohe kärmelt pakiti lahti filmid ( kui me need kõik oleks tahtnud läbi vaadata, siis oleks pidanud mitu päeva reisima ), kaardid, lauamängud, raamatud, märkmikud, ristsõnad,jms. Mäo ristini pidasid ka südamed vastu, siis läks lahti. Tõsiselt kahju, et bussil on ainult 4 esikohta, tahaks bussi ristipidi keerata, siis jätkuks neid nõutud kohti rohkematele. Esimene pissi- ja jäätisepeatus oli Käreveres. Lapsed sõid jäätist ja sääsed lapsi.
Mürgi peale tundus nad ainult naersid. Mürki muide Lõuna-Eestist enam osta pole võimalik!

Pärast Tartut rääkis õpetaja postiteest, postipoistest, postijaamadest. Õppisime ära laulu "Postipoiss" refrääni ja laulsime seda plaadile kaasa. Põnevaks läks siis kui vanale postiteele jõudsime, tõusud ja laskumised, keerud ja käänud, kilkamist ja huilgamist.
Varbusele jõudsime veidi varem, seetõttu giidi oodates saime postijaama hoovil mängida. Piletiks said kõik omale maanteemuuseumi helkuri. Koos giidiga uudistasime esmalt peamajas olevat näitust, sai näha erinevate ajastute liikumisviise ja -vahendeid, teekattematerjale. Kõige põnevam oli muidugi postitõlda istuda - kostis kabjaplagin, loodushääled, ekraanilt aga tee kurvidega. Tekkis täpselt sõidutunne. Edasi ületasime maantee kõiki liiklusreegleid silmas pidades ja otsisime üles masinate hoidla. Seal võis uudistada erinevaid teeehitus ja -hooldus masinaid, veo- ja sõiduautosid. Mõned lustlikud "juhid" ja "reisijad" lisasid asjale vürtsi. Julgust nõudis aga katse läbi tegemine. Tuli end turvavööga kindlalt istmele kinnitada ja tool hakkas liikuma kiirusega 7 km/h. Äkkpidurdus näitas ära, mis võib juhtuda kui oled autos kinnitamata. Tagasi postijaama jõudes sättisime end sisse endisesse tallihoonesse, seal vaatasime liiklusfilme ja tuletasime meelde liiklusreegleid. Edasi järgnes postijaamamäng. Kolm võistkonda loosisid omale värvi ja asusid otsima seda värvi sedeleid. Kokku pidi saama viis postijaamas töötanud inimest ja nende ülesanded seal. Võitjatele anti nuputamisraamat. Lõpuks sai veel ühes hoones olla saha juhiks ( ekraanilt tulid käsud, kuidas kange liigutada, lund lükata ), reisida vanaaegses bussis. Plaanisime olla kohal 1,5 tundi, aga sellest sai 2,5 tundi. Ostsime veel suveniire kaasa ja asusime teele Taevaskoja poole.

KUI MA OLEKSIN ...

... vesi, siis lapsed käiksid ujumas ja kalad ujuksid. Kalamehed püüaksid kala ja laevad sõidaksid minu peal. Kui ma oleksin vesi, siis kustutage janu.
... meri, siis müraksin tormi ajal. Kui ma teen suuri laineid, siis tulevad lõbutsema merejänkud, aga tegelikult on need jänkud merevaht. Kui minu kohale tuleb suur tuul, siis tuleb vesipüks. Selline meri ma oleks.
... kübar, siis ma oleksin punast värvi ja mul oleksid mustad lipsud peal.
... kell, siis ma tiksuksin ööd ja päevad. Käiksin kõikide numbrite juures ära ja vahest saab patakas ka tühjaks.
... vampiir Alice, siis tuleks mul võimlemine hästi välja. Mul oleks spagaat maas ja ma oleksin kerge nagu udusulg. Kui ma oleksin vampiir Alice, näeksin ma teiste otsueid ette. Ma ei vananeks päevagi ja lõpetaks sellepärast mitu korda kooli. Ma jaksaksin isegi auto üles tõsta ja ei saaks ühtegi kriimu. Oleksin hämmastavalt ilus ja kiire. Ma oleksin alati rõõmsameelne.
... hobune, siis ma kuulaksin oma peremehe või -naise sõna ja prooviksin mitte jala peale astuda inimesele. Kui mul oleks varsast peale mingi trauma, siis ma oleksin sellest üle ja ma ei teeks teistele hobustele haiget ega teeks oma boksi mustaks.
... lammas, siis sööksin niipalju rohelist rohtu, et muutuksin ise roheliseks. Annaksin nii palju villa, et kuhugi ei mahu ära. Annaksin ka piima niipalju, et oleks vaja kolome lüpsikut. Ma oskaksin öelda tere.
... vikerkaar, siis käiksin ma maailma lõpus ära. Selleks pean ma sosistama päikesele, et ta hakkaks särama ja vihmale, et ta hakkaks sadama. Ma saaksin vaadata kõikide tegemisi ja lastele silmarõõmu teha.
... telefon, siis ma saadaksin sõnumeid ja mängiksin. Mõnikord lülitatakse mind välja.
... pliiats, siis elaksin pinalis, joonistaksin ja värviksin pilte.
... maailma tugevaim kuningas, siis oleks mul tugev mõõk ja kiire ning tugev hobune. Kaitseksin oma rüütleid ja Eestit ja Eesti naaberriike. Ma osaleksin igas sõjas.
... muru, siis ma oleksin aasta aega ilus roheline. Minu peal oleks hea paljajalu käia. Ma kasvan heina tegemise ajaks hästi pikaks. Minu eluiga oleks sada aastat. Hoian kasvõi päev läbi lepatriinusid oma lehel.
... batuut, siis tahaksin, et minu peal hüppaksid ja mängiksid nii suured kui ka lapsed. Tahaksin olla puhas ja musta värvi. Tahaksin, et sajaks vihma ja lund.

JÄLLE ÜKS NÄDAL LÄBI

Esmaspäeval sain pikapäevarühmas kingituseks enda portree koos vabandusega, et liiga noor tuli välja. Mulle see sobib! Maitsesime ka Adeele ema Soomest toodud õuna-kaneeli valget šokolaadi. Eelmisel nädalal pakkus Mardo üheks hommikusöögiks näkileibu. Mardo hoolitseb ka selle eest, et meil ikka kaunid kevadõied vaasis oleksid. Pärast üht õuevahetundi leidsin oma laualt vaasi oma lemmiklilledega, meelespeadega. Noppijad olid seekord tüdrukud, järgmisel päeval lisas Karel sinna kimbu nurmenukke. Nii armas!

Teisipäeval pidasime Adeele sünnipäeva.

Sünnipäeva teema oli terve nädal jutuks. Lugesime erinevaid jutte.

Valmistasime sünnipäevakutseid.

Kõige suurem oli kahtlemata Mardo oma. Esimese klassi nutikas Õie-Ellen vaatas kõik kutsed üle ja näitas mulle kõik kirjavead ette.

Reedel kujundasime peolaua algul paberil ja lõpuks päriselt. Juba neljapäeval otsustas loos, kes valmistab kooki, kes salatit. Mõlema rühma esindajad käisid nimekirjaga poes. Igaks juhuks kiikas õpetaja vahepeal ostukorvi ja õnneks. Eemaldada tuli kilo kuivi herneid ja asendada need konservhernestega, 2 pikka lavakurki asendasime 2 väikese kurgiga, ka odavama majoneesi leidsime. Lahke müüjatädi oli nõus meile kaaluma täpselt 7 kartulit. Koolis panime need koos porganditega keema. Carmen oli väga tragi köögis toimetaja.

Reedel kui inglise keele tund läbi sai, läkski tõsiseks toimetamiseks lahti. Kui salati tegijad hakkasid koorima oma kartuleid, kurke ja mune, siis koogi küpsetajatega läksime kooliaeda rabarbereid valima. Eriti osavate hakkijatena jäid silma Karel ja Renek. Marta oli kodust kaasa toonud vahva abivahendi hakkimiseks, seda tahtsid kõik proovida. Triinu perenaise oskused jäid ka silma, näha on, et köök pole sellele tüdrukule võõras koht. Koolitunni lõpuks sai kook ahju ja salat valmis. Nüüd tuli katta peolaud. Õppisime nõude lauale asetamist ja voltisime salvrätte. Arutasime, kuidas pakkuda naabrile toitu ja kuidas paluda soovitud rooga endale ulatada, mida teha salvrätiga. Olime nagu päris restoranis sünnipäeval kohe. Salat sai kõvasti kiita. Kook oleks tahtnud pärast ahjust võtmist veel jahtuda, aga kahjuks selleks aega polnud ja asusime kuuma koogiga maiustama.

Loodusõpetuses kolmapäeval õppisime vaheilmakaari. Ja seda oli muidugi parem looduse enda keskel teha.

MÕNED HETKED VIIMASTEST KOOLIPÄEVADEST 1

Loodusõpetuses saime esimest korda õuetundi minna, sest ilm läks äkki soojaks. Kahju ainult, et äsja koristatud tribüünid jälle räpased ja koledad on. Polegi enam kohta kuhu istuda. Meie eesmärk oli selgeks saada ilmakaared, ilusat ilma nautida ja tunda mõnu liikumisest.

Inimeseõpetuses oleme uurinud laste õigusi ja kohustusi. Tore oli näha, et ka vabadel hetkedel võeti õpetaja laualt raamatuid, et neid veel lisaks uurida. Et riigi juhtimise süsteem paremini selgeks saaks, tegime kolm plakatit. Loodetavasti oli tehtud tööst hiljem kasu ka kontrolltöö kirjutamisel.

Ja muidugi oli väga tähtis päev 7.mai, kui kirjutasime tasemetööd. Tunnid olid selleks veidi ebatavalises järjekorras. Pole ju mõtet enne suurt tööd pead liigselt matemaatikaga vaevata. Kui inglise keelest tuldi, siis söödi kähku kosutuseks üks väike šokolaad ( et kõht ei koriseks enne söögivahetundi) ja seati valmis töövahendid, teritati pliiatsid, tuulutati klass. Töö ei olnud raske ega väga mahukas, esimesed lõpetasid ja hakkasid ringi piiluma 25 minuti pärast. Tuli veenda neid rahulikult tööd üle kontrollima. Mõni ülesanne tekitas aga segadust seetõttu, et oli väga pikk ja koosnes mitmest osast ja küsimusest. Viimane ülesanne vajas aga väga tähelepanelikku lugemist ja diagrammi lugemist. Siin oli kerge eksida ja punkte kaotada. Kõige paremini õnnestusid geomeetria ülesanded. Peast arvutamises tuleb ikka vigu sisse, mis teha. Rahule võib jääda ka teisendamise tulemustega, aga siingi oli üks selline ülesanne, mis oli lastele veidi võõras ja harjumata. Tulemused olid kenad: 6 õpilast kirjutas töö hindele 5 ( kusjuures 2 tööd maksimumpunktidega), 8 kirjutas hindele 4 ( ühel õpilasel jäi punkt viiest puudu) ja 1 hindele 3. Nüüd on seegi kogemus siis saadud!

Nii vahva fotograaf kui sel aastal, pole meie kooli enne külastanud. Väga põhjalikult sätiti kõiki pildile. Vaadati riiete värve ja mida kõike veel. Loodame, et tulevad kaunid fotod!

MÕNED HETKED VIIMASTEST KOOLIPÄEVADEST 2

Kolm õpilast esindas meie kooli maakonna õpioskuste olümpiaadil. Need olid Sten ( I kl ), Gerda M ( II kl ), Adeele ( III kl ).
Sõitsime selleks Märjamaa suurde gümnaasiumisse. Juba ainuüksi sissepääsu leidmine oli katsumus. Kõik klassid viidi erinevatele korrustele. Mina jäin turvama kõige nooremat. Tuli täita pikad ja põhjalikud töölehed. Kes sellega valmis sai, see võis saalis maiustada ja puhata. Märjamaa kooli õpilased pakkusid vaatamiseks näidendi. Kooli õppealajuhataja andis kõigile värvilised osalejakaardid, koolidele kingiti pastakad ja kalendrid.

Õpetajad püüdsid kõik tööd kohe ära parandada ja punktid kokku lugeda ( siin kõik ei läinud plaanipäraselt ja segadust jätkus viimse hetkeni, nt Adeele tulemust pidime ootama lausa mitu päeva ). Aga tasus oodata, sest ta sai I koha ehk jagas Märjamaa tüdrukuga I-II kohta. Auhinnaraamat on veel temani jõudmata, aga küll tuleb seegi.

Pikka aega õpiti ja valmistuti jalgrattaeksamiks. Eksami teooria osa õnnestus meil sooritada ainult Sigridil ja Carmenil.

Ka teisel katsel ei läinud paremini ja nii tuligi Sigridil üksi ( sest Carmen jäi haigeks ) teha läbi sõidueksam. Seegi ei olnud sugugi kerge. Õnneks sai enne harjutada ja elementidega harjuda. Õpetaja Kati kiitis hiljem meie klassi abivalmis tüdrukuid, kes olid igati abiks kohtunikena. Võib veel lisada, et koos Sigridiga treenisid seal need 4 last, kes kooli maakonna võistlusel esindasid ja sealt muide suure karikaga tagasi tulid.