REIS KAGU-EESTISSE 3

Vahepeal võttis õpetaja kõne Piusale ja teatas giidile, et me tuleme pisut hiljem kui kokkulepitud. Sõita tuli nüüd umbes tunnike. Taas sai bussis räägitud, mis meid täpsemalt Piusal ees ootab. Loomulikult sai kotist nosida ka head ja paremat, mis emal kaasa pandud. Piusal võttis meid vastu tore ja lustakas giid. Ka õpetaja nägi esimest korda Piusa uut välimust. Koobaste ette on ehitatud hoone ja sisse pääseb ainult piletiga. Piletiks oli tore postkaart, mis mälestuseks jääb. Tutvusime veidi liivakaevanduse ajalooga ja siis sai juba kõike oma silmaga näha. Enam koobastesse kahjuks sügavalt sisse ei pääse turvalisuse tõttu. Temperatuur oli nulli ringis. Kuulsime ka seal talvituvatest nahkhiirtest. Koobastest väljudes valmistasime endale kingituse. Igaüks sai pudelisse kallata kihi erivärvilist liiva. Väga kaunis pudel sai lõpuks valmis. Edasi võtsime suuna maapealsesse karjääri. Oleksime sattunud nagu kõrbesse. Ja nüüd läks möllamiseks lahti. Joosti, veeretati, kukerpallitati,jne. Liiva jätkus hamba alla ja pükste sisse, kõrvadest ja sokkidest rääkimata. Kaevati koopaid( Andal ja Adeelel valmis tõeline arhitektuuriime) ja ehitati losse. Greete "küpsetas" õpetajale liivakooke erivärvilistest liivadest. Mardo ja Triinu valmistasid "liivamaale". Karel sundis õpetajat endaga võidu mäest alla jooksma. Lustiti täiega. Carmeni valged püksid olid omandanud kollase jume. Enne bussi jõudmist püüdsime end liivast puhtaks saada. Renek tassis vist osa liiva kummikutes kojugi. Jälle bussi ja Munamäe poole teele.