REIS KAGU-EESTISSE 4

Kell sai juba pool seitse õhtul ja õpetajal hirm, kas Munamäe torn ikka lahti on veel. Oli küll! Esimesed vihmapiisad langesid. Me olime ju tõsiselt valmistunud vihmaseks ilmaks. Hulk kummikuidki oli kaasa taritud ja kui neid poleks olnud, siis oleks kindlasti neist puudust tundnud. Pärast tõsist ähkimist olime ülal tornis ja vihm piserdas õhetavaid põski. Tujul ei lastud sellest küll langeda. Kõrgusehirmu kellelgi polnud. Joonase ema jäi alla pildistama ja tema ristiti tornist alla vaadates Pöial-Liisiks. Suveniirid ostetud pugesime bussi. Järgmisel päeval oli tore koolis lugeda Andrus Kivirähki juttu Munamäe suveniiridest ja talveniiridest. Pilt oli kohe täpselt silma ees. Omaette elamus oli ka kuivkäimla kasutamine. Nüüd läks vaja õpetaja suurest kotist ( mis mõnda hommikul imestama pani) paberirulli ja desinfitreerimisvahendit kätele. Sealt sai ka abi üks hõõrutud kand, sealt tulid välja joonistamistarbed ja Ivo Linna viktoriiniraamat ja veel muud vajalikku. Võru linnas külastasime veel kaubanduskeskust ja keerasime bussinina kodu poole. Et pikk tee kiiremini mööduks lahendasime viktoriini, kus tuli näidata palju päeva jooksul kuuldust-nähtust meelde jäi. Võitjateks tulid võistkonnad Tuletorni lapsed, Esiots ja Lambad on parimad. Kirjutasime ka lustakaid järjejutte möödunud päevast. Nüüd sai alles nalja! Terve päev joonistasid noored kunstnikud oma muljed paberile. Järgmisel päeval sai kogu koolipere juba tänu neile piltidele osa meie muljetest.

Koju saime alles kella 11 paiku, aga järgmisel päeval särasid siiski enamusel silmad saadud elamustest. Õpetajad pidasid reisi kordaläinuks. Lapsed olid vaprad ja toredad, virisejaid kaasas polnud. 2. ja 3. klass sobivad omavahel hästi kokku, kaasas olnud sõbrad kohanesid kiiresti. Buss ja bussiijuht olid tasemel nagu ikka. Eelarve oli paigas, ümbrikku jäi lõpuks alles 5 krooni. Nüüd ootan laste muljetega päevaraamatuid.