REIS KAGU-EESTISSE 1

Teisipäeva hommikul tuli vara tõusta, sest pikk reis oli ees. Pool kaheksa olid kõik Kaereperes kohal. Teele asus 2. ja 3. klass täies koosseisus + mõned sõbrad = 31 inimest. Tuttav bussijuht Ants kostitas nagu ikka kõiki kohe piparmündi kommiga ( ta teab juba hästi kuidas meie südamed kipuvad pahaks minema ). Suuna võtsime esmalt Järvamaale, siis Jõgevamaale, Tartumaale, Põlvamaale, Võrumaale. Kohe kärmelt pakiti lahti filmid ( kui me need kõik oleks tahtnud läbi vaadata, siis oleks pidanud mitu päeva reisima ), kaardid, lauamängud, raamatud, märkmikud, ristsõnad,jms. Mäo ristini pidasid ka südamed vastu, siis läks lahti. Tõsiselt kahju, et bussil on ainult 4 esikohta, tahaks bussi ristipidi keerata, siis jätkuks neid nõutud kohti rohkematele. Esimene pissi- ja jäätisepeatus oli Käreveres. Lapsed sõid jäätist ja sääsed lapsi.
Mürgi peale tundus nad ainult naersid. Mürki muide Lõuna-Eestist enam osta pole võimalik!

Pärast Tartut rääkis õpetaja postiteest, postipoistest, postijaamadest. Õppisime ära laulu "Postipoiss" refrääni ja laulsime seda plaadile kaasa. Põnevaks läks siis kui vanale postiteele jõudsime, tõusud ja laskumised, keerud ja käänud, kilkamist ja huilgamist.
Varbusele jõudsime veidi varem, seetõttu giidi oodates saime postijaama hoovil mängida. Piletiks said kõik omale maanteemuuseumi helkuri. Koos giidiga uudistasime esmalt peamajas olevat näitust, sai näha erinevate ajastute liikumisviise ja -vahendeid, teekattematerjale. Kõige põnevam oli muidugi postitõlda istuda - kostis kabjaplagin, loodushääled, ekraanilt aga tee kurvidega. Tekkis täpselt sõidutunne. Edasi ületasime maantee kõiki liiklusreegleid silmas pidades ja otsisime üles masinate hoidla. Seal võis uudistada erinevaid teeehitus ja -hooldus masinaid, veo- ja sõiduautosid. Mõned lustlikud "juhid" ja "reisijad" lisasid asjale vürtsi. Julgust nõudis aga katse läbi tegemine. Tuli end turvavööga kindlalt istmele kinnitada ja tool hakkas liikuma kiirusega 7 km/h. Äkkpidurdus näitas ära, mis võib juhtuda kui oled autos kinnitamata. Tagasi postijaama jõudes sättisime end sisse endisesse tallihoonesse, seal vaatasime liiklusfilme ja tuletasime meelde liiklusreegleid. Edasi järgnes postijaamamäng. Kolm võistkonda loosisid omale värvi ja asusid otsima seda värvi sedeleid. Kokku pidi saama viis postijaamas töötanud inimest ja nende ülesanded seal. Võitjatele anti nuputamisraamat. Lõpuks sai veel ühes hoones olla saha juhiks ( ekraanilt tulid käsud, kuidas kange liigutada, lund lükata ), reisida vanaaegses bussis. Plaanisime olla kohal 1,5 tundi, aga sellest sai 2,5 tundi. Ostsime veel suveniire kaasa ja asusime teele Taevaskoja poole.