TARTUS

Saigi meie selle õppeaasta viimane reis tehtud. Ilmal polnud ka väga viga. Vihma hakkas alles tagasiteel sadama. Isegi tore, et ei olnud liiga palav, sest pikk sõit oleks kindlasti raskem olnud. Seekord õnnestus meil ilma halbad südametega kohale jõuda. Kasutusel olid ka mõned salarelvad - reisitabletid, piparmündinäts ja -kommid.
Reisi alustasime hommikul kell 9. Ei saanud sõit veel õieti alatagi kui juba pakiti kotid lahti ja asuti kaasa pandut maitsma. Õpetaja pidi ikka manitsema, et joogiga ei maksa liialdada ja toidukraami peab õhtuni jätkuma.
Vaatasime usinalt aknast välja. Silma torkas, et tee ääres oli palju toonekurgi. Uudistasime hobuseid ja lehmakarju. Imetlesime kevadpealinna Türi lilli. Veeretati lauluviisi. Joonas, kes esimeses pingis istus, luges meile ette silte tee äärest, mis maakond, mis vald, jõgi, asula, jne. Õpetaja oli kaasa võtnud hulga raamatuid. Kõigi nende autoriks Heiki Vilep. Neid lehitseti hoolega ja mõni isegi luges hoolega. Kui väga tüdimus peale hakkas tulema, siis luges õpetaja ette 2 lugu, Kiusupunnist ja Kurjajuurikast. Nii jõudsimegi Tartu linna. Otsisime turu äärest üles Sadamateatri. See asus täiesti Emajõe ääres. Oli rahulikult aega kohvikut külastada ja maiustada. Osteti põhiliselt pulgakomme. Saalis leidis igaüks endale meeldiva istekoha, sest piletid polnud nummerdatud. Meie istusime I-II-III reas. Etendus "Kass, kes kõndis omapead" oli tore. Sai nalja ja oli põnevust. Mõnele meeldis kõige rohkem kass, mõnele suur beebi, mõnele veidi juhmivõitu mees, mõnele perenaine. Täna mängiti seda etendust viimast korda. Tüki oli lavale seadnud Ott Sepp, Superstaari saatest tuttav nägu. Kavaks oli kassimask. Mõni ostis mälestuseks Vanemuise teatri pastaka. Peale etendust sõitsime raamatukogu juurde. Seal kohtusime kirjanik Heiki Vilepiga ( vaata linki !). Lasteosakonnas istusime ümber suure laua ja uurisime tema raamatuid. Ta luges meile ette oma luuletusi ja rääkis veidi endast. Carmen üllatas teda sellega, et luges peast ette paar rida tema raamatust "Roosa printsess". Mirjam teadis väga hästi tema luuletust lumememmest. Ta pakkus, et kõik võivad talle saata oma luuletusi ja siis ta on valmis nõu andma. Vestlus oli kohati väga elav. Lõpuks saime Adeele raamatusse ja ka kahte Valtu raamatukogu raamatusse kirjaniku autogrammi. Temale jätsime mälestuseks oma kooli pastaka ja märgi.
Jalutasime raekoja platsile, vaatasime viltust maja, purskkaevu "Suudlevad tudengid", kõndisime üle kaarsilla, tegime mõned ostud. Loomulikult peab Tartus käies ära katsuma ülikooli sambad. Järgmisena viis tee meid mänguasjamuuseumi ( vaata linki! ). Siin oli uudistamist tükiks ajaks. Näha sai linnalaste ja talulaste mänguasju, paberist mänguasju, filmi-, marionett- ja teatrinukke, õue- ja poiste mänguasju, nukke laiast maailmast, nukumaju, karusid, sõdureid, üleskeeratavaid mänguasju, käsitsi tehtud nukke, jne. Kareli ja õpetaja antud mündid panid liikuma mängurongi raudteel. Kaasa osteti mõned mänguasjad ja meened. Lõpuks ronisime üles Toomemäele. Kiikusime, vaatasime Baeri ja K.J. Petersoni kuju, ronisime Musumäele, uurisime Toomkiriku varemeid, kus Adeele isa suvel etenduses "Jumalaema kiriku kellamees" mängib. Kõndisime üle Inglisilla, eemalt nägime ka Kuradisilda. Nii oli kell märkamatult saanud pool viis ja asusime tagasiteele. Mõni tukkus, mõned mängisid sõnamängu, söödi-joodi, uuriti veel raamatuid, õpetaja luges ette enne pooleli jäänud raamatu ja lisaks Joonase tungival soovil "Kapiukse kollid". Varsti hakkasid helisema telefonid, lepiti kokku kohtumisaegu ja -kohti vanematega. Kaereperre jõudes külastati usinalt kauplust, sest raha oli ju veidi üle jäänud.
Päev läks korda. Üks kadunud rahakott tuli küll üle elada.